Siuru kogunes kunsti otsima

Rakvere teatri „Noor Eesti” on tähtis hariduslikus ja seltskondlikus plaanis. Kunstilises vähem, sest näitemängul kirjutajaid palju ja tulemust vähevõitu.

Õieti on „Noor Eesti” nimelisel teatritekstil tulemused olemas, aga need ei ole mitte dramaturgia, vaid kultuuriloo populariseerimise vallas. Elegantselt on kokku traageldatud tähtis osa 20. sajandi kirjanduselust ja selle suurkujudest, nii et hoolimata traageldamise loomingulisest meelevaldsusest on teosel oma õpetuslik sisu täiesti olemas.

Üks kunstilõhnaline teema on teoses „Noor Eesti” siiski olemas ja see on seotud inimese praktikas sageli avalduva tõega, et asudes tegema ühte asja, tuleb sagedasti välja hoopis midagi muud. Nii hakkab kusagil maakohas asuval kokkutulekul Johannes Semper (Erni Kask) taaslooma kirjanduslikku rühmitust Noor Eesti, aga välja tuleb hoopis Siuru. Tundub, et ambitsioonikaks mängitud Semper loodab haarata loodavas rühmituses ohjad, kuid lõpliku tulemusena troonib seltskonnas hoopis poetess Marie Under (Ülle Lihtfeldt).

Aga see kirjandusliku rühmituse loomise lugu on kirja pandud nii punktiirselt ja konfliktitult, et mingit dramaturgilist tervikut ei taha tekkida. Paistab, et vallatud õllesõbrad August Gailit (Velvo Väli) ja Henrik Visnapuu (Peeter Rästas) saboteerivad Semperi algatusi, kuid miks, see jääb segaseks. Tahtmine on, aga pole aru saada, mis sellele tahtmisele vastupanu osutab.

Aga igav „Noor Eesti” vaatemänguna pole, sest lavastusse on doseeritud parajal määral paroodilist elementi, mis tegelaskujusid elavdab ja samal ajal klassikud naeruvääristamata jätab. Stseenidesse on juurutatud mängulisust, mis jälgimist meeldivaks teeb. Leitud on jutustav vorm, mis kultuuriloo sündmusi ladusalt kulgeda laseb.

Kõigist osatäitjatest on pea­jagu üle Vanemuisest laenatud Hannes Kaljujärv, kelle mängitud Ants Laikmaa aktiivsus tüki tegevuses väärt rakenduse leiab. Ka sauna eeskotta kaotatud Underi „Sonettide” käsikiri on hea tegevuslik käik, olgu pealegi tegu komöödia arsenalist pärit nipiga.

Kirjandusmaailma siseses sehkendamises suurt rolli mänginud Friedebert Tuglas (Mait Joorits) on jäetud võrdlemisi passiivseks, tema kultuurilooline roll näitemängus seisneb oma elukaalase Elo (Maarika Mesipuu) leidmises. Siuru saab lõpuks loodud ja selle hetke väljamängimine helge sündmusena õnnestub näitlejatel täiesti. Loetakse luulet ja esitatakse sketš sellest, kuidas siurulased oma tuluõhtut tegid. Tegu on eraldiseisvate numbritega, kuid sugugi mitte nõrga materjaliga.

Publik võttis tüki vastu hästi. Äkki olekski pidanud pikkima rohkem luulet ja laule, niikuinii oli dramaturgiline kude tekstil lõtv ja selle venitamise asemel oleks tulnud kasuks häid numbreid rohkem teha.

Rakvere Teatri tagune park on saanud kaunilt korda, tiigi kaldale ehitatud suveteatris oli elegantsi. Ka teatrimaja paistis pargi poolt kaunilt ja näitemängu kaude toetavalt.

Suvelavastuse aeg ja ruum, teema ja Rakvere Teatri senine publikusse avali olek tagasid selle, et „Noor Eesti” kujunes seltskondlikuks sündmuseks. Kogu see minevikusuuruste juures heietamine võib kukkuda välja ka tüütult ja nurgataguselt. Sedapuhku õnnestus välja mängida nii, et seda ei juhtunud. Tuli hoopis selline vaimusähvatus, millest osasaamine kasulik ja mitte sugugi koormav. Korda läks.

Lavastus

„Noor Eesti“

•• Lavastaja: Jaanus Rohumaa

•• Näitlejad: Ülle Lichtfeldt, Hannes Kaljujärv (Vanemuine), Velvo Väli, Erni Kask, Lauri Kaldoja jt

•• Tekst: Kairi Kruus, Jan Rahman, Eva Samolberg (Drakadeemia) ja  Jaanus Rohumaa

•• Dramaturgia: Siret Paju

•• Kunst: Uku Kristjan Küttis, Ott Kadarik ja Mihkel Tüür

•• Ilu: Britt Samoson

•• Muusika: Kostja Tsõbulevski

•• 10. juunist 10. juulini Rakvere Rahvaaias