Skandaali ühe vaatuse lõpp: rohkem küsimusi kui vastuseid
Eile Eesti avalikkust raputanud justiitsminister Kristen Michali üllatusavaldus puhastas kindlasti mõne jaoks õhku, kuid samuti on selge, et tekitas ka palju rohkem küsimusi. Ministritoolide vangerduste kõrval on olulisel kohal ka Reformierakonna tuleviku küsimused, eri osapoolte roll, ajastus ja siiani vastuseta jäänud küsimused.
Miks siis just nüüd?
Ajastamise kohta selguse saamiseks tuleks mitte vaadata neid asju, mida Michal viimasel ajal teinud on (näiteks kriminaalmenetluse seadustiku töögrupi kokkukutsumine), vaid neid, mida ta teinud ei ole: ta ei olnud kohal näiteks 20. novembri kodanikujulguse aumärgi väljaandmisel, teda ei nähtud ka paar päeva tagasi põhiseaduse kommenteeritud väljaande esitlusel. Mõlemad oleksid olnud justiitsministrile kohustuslikud.
Olulist rolli võis mängida sel nädalal suureks paisunud skandaal erakonnakaaslase Keit Pentus-Rosimannuse ümber. Mitu korda on püütud just tema nime ette proovida tiitlit „Eesti esimene naispeaminister”, mis tekitab küsimuse, kas viimase tõuke Michalist vabanemiseks andis just vajadus suunata tuli keskkonnaministri pea kohalt kõrvale?
Ja sõnastus on just selline – Michalist vabanemine, mitte avalikkuse survel tagasiastumine, kuigi minister ise ütles, et rahastamisskandaal hakkas tema tööd segama. See ju segas tema tööd tegelikult maikuust alates. Mida kauem Reformierakond lootis leida mõne uue teema, mis summutaks rahastamisskandaali, seda jõulisemalt avalikkus, meedia ja teised osapooled seda üleval hoidsid. Lühidalt – valitud eitamistaktika ei töötanud.
Ilmselt on selle taga just arvud. Loodusharidusega peaminister Andrus Ansipit ei huvita 17 000 hartale allakirjutanut või tuhatkond tänavale tulnut, kuid kui mitmed eri trendid hakkavad uuringutes silma paistma, siis arvudesse kiindunud peaminister pöörab pead. Eri arvud näitavad üht: Reformierakonna reiting on mäest alla kihutamas, slepis valitsuse usaldus ja toetus.
