SLÕL: “Ilma autolavkata jääksime nälga!”

“Meie, pensionäride jaoks on lavka eluküsimus! Ilma selleta jääksime nälga,” lausuvad külamemmed kauplusautosse sisse astudes, endal ninad punased ja rätikud kurgu alt kõvasti kinni seotud.

Scania bussi ehitatud poeriiulitel hüppavad purgid ja kolisevad pudelid. Lihula Tarbijate Ühistu kauplusauto alustab sohver Aimari ja müüja Sirjega esmaspäevast ringi. Ratastel kauplus on nagu mängupood. Iga toiduaine jaoks on pikas bussis oma koht ja on ka väike elektronkaal ning kassaaparaatki. Ainult puulehtedest raha siin ei kehti...

Bussirattad keerutavad kruusateel tolmu ja soojapuhur leevendab kontidesse pugenud külma. Sirjele tähendab suvi palju tööd, kuumust ja tolmu. Suvilaomanikud tulevad linnast maale ja lastelaagrid on põngerjaid tulvil. Ka talv pole poodnikele meelakkumine - siis tuleb maadelda kinnituisanud ja kiilasjääs teedega. Käre pakane paneb õhtuks kondid valutama.

Juta tahab presidendi kätt suruda

“Uuh, külm võtab ära!” väristavad tuulevarjust bussi ligi tulnud naised õlgu. “Oleksin täna autolavka maha maganud,” ütleb üks. “Meie, pensionäride jaoks on lavka eluküsimus. Selleta jääksime nälga,” ei suuda Liisi ilma ukse alla sõitva poeta Kasari elu ette kujutada. Ta laob korvi kolm saia, vormileiva, kanakoivad, lutsukommid, präänikuid ja kolm õlut.

“Ega meil vanakestel ole võimalust kaugele poodi minna. Mõnikord võtab naabrinaine auto peale ja läheme Kirblasse, aga muidu ei saa kuhugi,” ütleb Kuldmeri talu perenaine Juta, 79. Juta küüditati 1940ndatel Siberisse Novosibirskisse. Sealses kolhoosis aastaid tööd rüganud naise tervisele on ränk aeg jälje jätnud - süda kipub jukerdama ja jalad ei kuula sõna. Ometi tahab Juta suve hakul, mil president represseeritud enda juurde kutsub, Lennart Meri kätt suruda. “Selle sedeli saatis tütar juba ammu ära ja loodan, et ta mind autoga linna presidendi juurde viib!”

Müüja Sirje nendib, et maainimene on vaeseks jäänud. “Paljudel on maksta maamaks, mitmele käib elekter üle jõu. Pensionärid on maal kõige rikkamad inimesed, neil on kindel kuusissetulek! Enamikul pole aga tööd ja noori pole maal enam üldse.”

Müüjatar teab, et läbimüük sõltub suuresti pensionipäevast. “Kuu lõpus ja kuu alguses, enne pinsipäeva on müük väike.”

Maainimene tahab eestimaist

“Millised need marjaga heeringad on?” küsib üks proua. “Eks sa pead näpuga kõhualust katsuma,” vastab Sirje. “Ega mina marjast pea, aga mees nõuab,” pistab naine kaks prisket kala kilekotti.

Sirje kõlav ja selge hääl (“Kokku tuleb 130 krooni ja 25 senti!”) on ka kõvema kuulmisega vanakesele arusaadav. Enamik inimesi ostab autopoest toitu 100-200 krooni eest, ent sellega peab läbi ajama mitu päeva - alles neljapäeval tuleb autolavka jälle siiakanti. Kui vanasti osteti rohkesti välismaa kraami, siis nüüd eelistavad inimesed eestimaist. “Ikka Eesti õli ja Eesti präänikuid,” teab Sirje.

Lihakraami ostmiseks napib raha

Poolel teel Vanamõisa vajutab Aimar pidurit ja võtab peale vaevaliselt kepi toel kõndiva puujalaga Pauli. Vanamõisa mõisa ees platsil ootavad inimesed pingil istudes rändpoodi. Rätikud on kurgu all kõvasti sõlme tõmmatud ja vatikuued seljas. Platsile vurab vana Volga ja toob rahvast juurdegi.

Korraga on buss rahvast täis. Õllejanused napsavad pudeli Bocki ja rüüpavad bussi varjus tühjaks. Taara tagasi antud, tehakse järgmine ring. Mõni ostab lisaks ka pudeli-kaks viina.

“Sirje, kas sul seajalgu on?” küsib üks mees.

“On ikka.”

“Kas kaks tükki annad?”

“Viinale seajalad kõrvale!” lõõbivad teised.

Pauli korvis on saiad, kilo suhkrut ja seitse pakki Leeki. Mees ütleb, et saab 1025 krooni kuus ja sellest lihakraami ostmiseks ei jätku. “Ei taha kurivaimud seda pinssi tõsta! Raske on selle rahaga toime tulla,” paneb Paul suitsu ette.

Sünnipäevalaps võtab “pool litra” viina

Ingerisoome päritolu Aino Kirppu jätab toiduostmise minia mureks ning võtab ühes hoopis viinapudeli ja kommikarbi. “Mina saan homme 87 aastat vanaks. Nüid, kuule, lähen panen pool litra hinge alla,” sädistab Aino. “Haige olen. Ega ei taha enam elada,” lähevad ta silmad kurvaks. “Kuule, seda juttu olen ma 16 aastat kuulnud!” ütleb Sirje naerdes.

Naabrimeestega juttu puhudes hakkab toeks olnud kepp võimukalt maa ja taeva vahel vuhisema. “Elo on semmoinen, et tööpaikkoa pole. Maal peaksi olema töitä, oikein. Minä olen invaliid, aga nuored, niillä pole töitä,” vatrab Aino oma segakeeles. “Andku jumala teille onnea!” lõpetab Aino viimaks ja astub, kommikarp kaenlas, kodu poole.

Kui linnapoes loeb elektronmasin säästukaardilt summa, siis autopoes on selleks eraldi kaust, kuhu Sirje iga inimese numbri taha ostusumma kirjutab. Iga 50 krooni pealt saab aasta lõpus 1,5 krooni tagasi.

Töö eest raha ei anta

Aruküla Sepa talu kogukas peremees on esimene, kes bussi juurde tõttab. Nähes, et naised on bussi vallutanud, jääb ta ukse taha ootama. Peremees räägib, et temal on lehmakari, noorloomad ja lambad - talupidamine nagu vanasti.

“Tööd nii palju, et ei jõua ära teha. Iseasi, kas selle eest palka makstakse,” räägib habemega mehemürakas. “Rapla Lacto on mitu kuud võlgu, pole asigi. Kui inimene võlgu jääb, pannakse kohe viivis peale. Ma ei saa ju poest võlgu osta,” rüüpab ta õllest habeme vahuseks.

Sirje tunnistab, et ehkki ta ei tohiks võlgu müüa, ei luba süda teinekord inimest leiva-saiata minema saata. “Eks maksavad siis, kui raha on,” ütleb Sirje. “Aga viina ma raudselt ei anna ja joodikutele teen tuule alla!”

Kui naistel leivad-saiad ostetud ja präänikud-kommid maiuspalaks valitud, läheb Sepa peremees õlle ja viina järele. “Viin on ikka määrimiseks,” muheleb ta. “Ja kus ma need sajalised muidu panen?”

Mehed-naised istuvad pingil ja räägivad külajuttu. “Vanasti sõitis rong Virtsust Tallinna. See siin on Rootsi jaam,” viipab Sepa peremees endisele jaamahoonele. “Lihulast tulid peale ja küsisid pileti Rootsi - maksis 20 kopikat. Mis nüüd pilet maksab! Elekter aina tõuseb, tõuseb! Nojah, hea, et midagigi tõuseb,” naerutab ta külarahvast.

Tuhu külas krääksuvad roostes postkastid tuules. “Varem oli selles kandis 6-7 peret, nüüd on alles vaid kaks,” ütleb Sirje nukralt. “Kurb, et maal jääb inimesi aina vähemaks. See talv võttis kümmekond vanainimest.”

SL Õhtuleht tänab müüja Sirje Seppa, bussijuht Aimar Pautsi ja Lihula Tarbijate Ühistut.

---

17 aastat rändkaupluses

Sirje on 11 aastat sõitnud furgoonveokiga ja viimased kuus bussiga. Käreda pakasega veoautost müüa polnud naljaasi. “Palja käega ei tahtnud kaalupomme katsudagi. Siis kudusid naised mulle sõrmedeta kindad,” räägib Sirje.

Kord oli 30 kraadi külma, aga Sirje süda ei lubanud sõitmata jätta - inimesed ju ootavad. Ta tõmbas vildid jalga, pani vatid selga ja läks. “Sõitsime siis Pivarootsi, väljas paukus pakane. Ühtki inimest polnud! Siis hakkasime kodusid mööda käima ja uksele koputama, et inimesed teaksid: oleme siin.”

Olenemata ilmast ja tähtpäevast peavad Sirje ja Aimar tööle minema. “Küll on olnud jõululaupäevi, kui ema ja sõbranna juba kirikusse lähevad, aga mina alles töölt tulen.”

Viimaste aastate suved on toonud pealinnalapsi Paatsalu spordilaagrisse. Ehkki mõni linnalaps ütleb nipsakalt, et niisugusest bussist võib ainult vana kaupa saada, ostavad nad poe limonaadist, kommidest ja jäätisest sõna otseses mõttes tühjaks. “Siis oleks nagu sõda üle käinud. Mõni jõmpsikas on väga malbe ja tore, mõni aga lärmab elu eest. Linnalastel on palju raha - kõigil puha viiesajalised, nii et mul pole tagasigi anda,” räägib Sirje.

Sirje ja Aimar teenindavad Läänemaa lõunapiirkonda ja töötavad kuus päeva nädalas. Teisipäeviti sõidavad nad Kukeranda ja Matsalu kanti, kolmapäeval Pivarootsi ja Varblasse, neljapäeval Kirikukülla ning Matsallu... Mõnes kohas käib autopood kaks, mõnes korra nädalas.

Autopoe hinnad on ETK Hulgi ette kirjutanud ning ei erine tavapoe omadest.

Poe käive on keskmiselt 200 000 krooni kuus, suvel aga isegi 280 000.

Kadri Jakobson