SLÕL: “Inimesed, ärge minge appi!”
Kaks nädalat tagasi magas Raimo Kalvi, 56, südamerahus suvilast ümber ehitatud kodumajas Tallinna lähistel Randveres.
Kell pool kaks öösel raputas tütar mehe üles. Akna tagant kostis klaasiklirinat ja noorukite lärmamist. Kalvi tõttas õue ja võttis abikaasa soovitusel ka püstoli kaasa.
Õues nägi ta, et kaks noorukit peksavad kirvega naabripoisi Zaporoþetsit. Auto seisis Kalvi majast vaid mõnekümne meetri kaugusel tänaval.
Poisid olid juba autoaknad puruks löönud, uksed lahti lõhkunud ja askeldasid mootori kallal. “Lõhu karburaator ära!” hüüdis üks nooruk teisele. Kõik juhtmed olid juba pooleks raiutud ja mootorilgi ilutsesid kirvejäljed.
Kirvega kallale
Kalvi tulistas seepeale esimese lasu õhku. “Lootsin, et mõni naaber tuleb appi, aga keegi ei tulnud kodust välja,” selgitab mees. Püstolikärgatuse peale jooksis üks kaabakas minema, teine aga hakkas kirvega Kalvi poole tulema.
Teine lask õhku. Abi ei tulnud ikka.
Kalvi tormas lõpuks huligaanile kallale, võttis talt kirve ja surus lõhutud autosse istuma. “Poiss ütles, et talle teevad klaasikillud haiget ja lasin haarde lõdvemaks,” jutustab Kalvi. “Selle peale ta vingerdas minema nagu uss ja pistis jooksu.”
Kui pätid olid minema plaganud, jõudis lõpuks kohale ka politsei. Kohalikud abipolitseinikud arvasid, et kuna kasutati relva, peab kutsuma ka kriminalistid. “Ootasime siin poole neljani,” sõnab Kalvi. “Vahepeal jõudsime mere ääres käia ja mujalgi ringi vaadata.”
Lõpuks saabusid uurija ja fotograaf. Otsisid taeva poole lastud kuule ja tegid purustatud autost pilte. Kalvi tütar kirjutas seletuskirja.
Seejärel viidi Kalvi haiglasse ja arstid mõõtsid tema vere alkoholisisaldust. Vapper mees oli kaine. Teel kiitsid politseinikud veel Kalvit teiste vara kaitsmise eest. Ta ise polnud seks ajaks enam kindel, kas ikka käitus pätte ohjeldama hakates targasti.Hommikul mindi politseisse, kus ka Kalvi kirjutas seletuskirja. Politseiniku laual olid Kalvi püstol ja autolõhkujate kirves kõrvuti. “Nagu oleks mõlemad kurjategija omad,” ohkab mees.
Alles hommikul kell 8.30 jõudis ta koju tagasi. Ilma püstolita. “See lubati ruttu tagasi anda,” räägib ta. “Öeldi, et on vaja ekspertiis teha.”
Relva on vaja!
Tänaseks on möödunud juba kaks nädalat, aga Kalvi pole oma relva ikka veel tagasi saanud. “Mu kodu on kaitseta!” põrutab mees, kes sai relvaomanikuks pärast Eesti taasiseseisvumist. Relvaluba on nii Kalvil kui ka ta abikaasal.
“Siin ei saa muidu elada. Kogu aeg noortekambad lõhuvad ja kaklevad,” selgitab murelik majaomanik. Kaks kuud tagasi murti ta koju sisse ja viidi ära kaks mobiiltelefoni, lauatelefon ja väimehe rahakotist 7000 krooni.
Mõni päev tagasi peksid umbes 20aastased noorukid läbi tema naabrimehe. Virutasid külmalt rusikatega näkku. Kui mees maha vajus, siis löödi veel jalgadega kõhtu.
“Naabrimees oli targem,” lausub Kalvi. “Ta ei teinud politseile avaldust. Mina kutsusin politsei ja koos sellega endale ainult häda kaela.”
Harju politseiprefektuuri pressiesindaja Urmas Krull ütleb, et relva ei anta tagasi enne kui on selge, kas tulistamine oli vajalik. Ta ei oska aga samas öelda, millal see selgub. “Kindlasti eeluurimise lõpuks,” lubab ta. Ehk 29. septembriks...
Politsei on lõhkujate suhtes algatanud kriminaalasja, aga noorukeid pole veel tabatud. “Mees on tunnistaja,” kinnitab Krull. “Tema on ikka pigem kannataja.”
Kalvi aga arvab, et on juba piisavalt kannatanud. “Ootan siin, üldse ei tea, mis saab. Politseisse olen kaks korda helistanud. Nad ütlevad, et asja alles uuritakse. Teine kord olen targem. Soovitan teistelegi: ärge minge appi! Sellest tuleb ainult sekeldusi...”
Siim Saidla
