SLÕL: Kodutud koerad leiavad Soomes uue peremehe
Tallinna külje all Pääsküla koerte varjupaigas ulub kõle tuul. Suur plats on koerakuute täis. Mitmed sajad silmapaarid nii siledast kui ka karvakoonulisest näost uurivad tulijat pingsalt: kas sina viid mind koju?
“Pärast seda, kui koer siinsamas lähedal noore naise tappis, oli meie telefon punane. Kui kodus on pererahval koeraga pisemgi probleem, tahetakse ta kohe meile sokutada. Mingi meeletu hirm on inimestes! Kuid normaalne ja kasvatatud koer ju ei lähe inimest purema, kui ta just marutaudis pole,” imestab Tammsaar.
“Lubatud aeg, kui tohime koera siin hoida, on kümme päeva. Selleks ajaks peame talle kas uue kodu leidma või edasi teda omal kulul toitma,” ütleb Tammsaar. “Tegelikult hoiame neid kõiki ikka üle aja. Hukkamine on ju hirmus. Ma ei näe koeras midagi kehvemat kui inimeses. Iga koer on kordumatu.”
Vigased koerad viiakse Soome
Tammsaare sõnul on varjupaigast uue kodu leidnud isegi sellised koerad, kelle puhul oldi lootusetu - ühe silmaga, vigased.
“Väga palju käib siin endale neljajalgset sõpra otsimas soomlasi, eriti viimase paari kuu jooksul. Nemad just väeteid ja vigaseid võtavadki ja ravivad siis ise terveks, lasevad operatsioone teha,” on Tammsaar õnnelik. Üle piiri viimisel koertega probleeme ei tekkivat, sest nad kõik on vaktsineeritud.
“Soome lehtedes on meist palju kirjutatud. Soomes on Helsingi koerte varjupaigas vaid paarkümmend koera, sest kodutu koer on seal enneolematu. Kokku on meie varjupaigast Soomemaale viidud kolme-nelja kuu jooksul 50 koera, eriti viidi koeri üle lahe enne jõule. Laupäeval tuleb jälle üks seltskond siia endale sõpru otsima. Neile on tähtis halastus.
Eestlased tahavad tõukoeri, soomlased võtavad aga ka krantse. Bläki on 15aastane ja vigane, aga nüüd soome proua kõige armsam sõber. Iga koer, kes uue kodu leiab, teeb meeletult rõõmu,” tunnistab Tammsaar ja näitab fotoalbumit: “Mulle saadetakse palju fotosid koertest ja nende uuest kodust. Näete, siin sõidab must krants Lonni koos uue perenaisega koju.
Kutsu ristiti ümber Dorriks ja ta elab Soomes. Üks soomlanna tuli ja küsis, kes on meil kõige kauem olnud, ja võttis meie pisikese puudli Bärri, keda mitte keegi polnud tahtnud. Tore on vaadata, kui loom hakkab uude koju minema. Teate, kuidas ta rõõmustab.”
Jõulude ajal toodi varjupaika Tallinnast Katusepapi tänavalt hirmsuur kaukaasia lambakoer. “Arvatavasti ajas peremees ta lihtsalt tänavale surema. Inimene ei jaksa enam nii suurt looma toita ja ajab ta lihtsalt tänavale. Meile andis politsei aega 15 minutit, muidu oleks koer maha lastud. Nüüd elab ta meie juures.”
Hiljuti leiti tänavalt noor dalmaatsia koer, kellel oli kaelas kiri: otsin peremeest ja söön ükskõik mida. “Millegipärast ajavadki nn. koeraomanikud oma lemmiku tänavale just talvel ja külmaga.”
Omanikud viskavad tänavale
Päris kodutuid koeri on varjupaigas vähe, enamik neist on soojast kodust lihtsalt tänavale tõstetud. “Tullakse otse siia koeri pakkuma. Me üritame neid mitte vastu võtta ja räägime inimesega. Kuid ega nad kuula. Ütlevad, et tehke surmasüst või ükskõik mida. Pealtnäha korralikud inimesed, sõidavad ilusate autodega.
Tuli näiteks üks vene pere uhke autoga, viis koera kaasas: kaks täiskasvanut ja kolm kutsikat. Koerad suhtusid temasse kui peremehesse, kuigi mees valetas, et omanik on surnud.”
Tavaliselt on koeraomanikel kaks vabandust: ta peab ära sõitma, või tal on allergia. Tihti tuuakse ka haigeid koeri siia surema. “Isegi madusid on meile pakutud,” ohkab koerte varjupaiga perenaine Krista Tammsaar.
Eve Heinla
