SLÕL: “Laps minu kõhus oli juba nädalaid surnud...”
“Ma ei oska öelda, kas tegu oli arstide apsakaga,” ei kiirusta 21aastane sekretär Ene (nimi muudetud - toim.) tohtreid süüdistama. “Kuid tähelepanematus ja hoolimatus - jah, seda küll. Usun, et iseeneslik abort poleks olnud välistatud, aga kohutav on see, et sain kõigest liiga hilja teada. See oli ?okk.
Mul oli viis nädalat kõhus surnud loode,” on tartlanna Ene ahastuses. “Kuu ja nädal aega käisin ringi ja unistasin lapsest. Teadmata, et teda enam polegi. Kohutav. Arstid küll ei öelnud täpselt, millal loode suri, kuid nad ju ütlesid, kui vana ta oli. Mina aga tean, kaua ma last kandsin ja ma arvestasin selle viis nädalat ise välja.”
Algul oli kõik korras
Esimest korda läks neiu end rasedana naistekliinikusse arvele võtma mai lõpus. “Tehti ultrahelipilt, mis näitas kuuajast rasedust. Kõik analüüsid olid korras. Tundsin end hästi, probleeme polnud.” Ene lahkus kliinikust rahulolevalt ja teadmisega: varsti olen ma ema!
Kui lapseootel naine 16. juulil korralisse kontrolli läks, oli tema hämming suur: ravikaart ja koos sellega kõik sooritatud analüüsid ja andmed olid kadunud.
“Kõike tuli otsast alata. Ma ei kujuta ette, kuidas see oli võimalik.” Kaardi kadumist Enele ei põhjendatudki, vaid aeti uuesti pukki ja tehti kõik proovid uuesti. Enel oli esimesel korral tehtud ultrahelipilt alles ja ultrahelisse teda enam ei saadetud. “Miks, ma ei tea. Ometi oleks saanud siis kontrollida, kuidas lootega on,” imestab ta.
Ene pidi taas arstile minema 30. augustil, kuid eelmisel nädalal, kolmandal raseduskuul, tekkis naisel tugev verejooks. “Kiiresti arsti juurde. Tehti ultraheli ja selgus, et loode oli juba surnud!”
Ene on veendunud, et ta kandis surnud last juba eelmise, paari nädala taguse kliinikus käigu ajal.
“Miks seda varem välja ei selgitatud? Nad oleksid pidanud ultraheli tegema?” on lapse kaotanud naise pea küsimusi täis. “Tohtrid ju räägivad, et kolm esimest kuud on kõige ohtlikumad.”
Ene on tänaseni hirmul ja heietab musti mõtteid. “Surnud laps kõhus! Käisin, elasin, unistasin! Ma oleksin võinud ju üleni mädanema minna. Veremürgituse saada, hiljem oleks äkki emakas välja lõigatud... See on ju eluohtlik!”
Kliinikust lubati Enele 30. augustiks teada anda: miks rasedus tegelikult katkes. “Kuskile kaebama ma ei lähe. Milleks, arstidel on alati midagi vastu öelda ja ma ei oskaks nendega vaieldagi. Mida mul ikka teha? Praegu on õnneks tervis enam-vähem normaalne, kuigi verejooks kestab.” Ene lisab, et ühtegi konkreetset arsti ta ei süüdista, kuid hirm on samade tohtrite juurde tagasi minna ja ta kavatseb günekoloogi vahetada.
Hakkab järgmise lapse peale mõtlema
“See oli mu esimene rasedus. Uue lapse peale võin taas mõtlema hakata alles poole aasta pärast. See laps oli nii oodatud - pool aastat mõtlesime tema peale.”
Poolteise nädala pärast on Enel pulmad. “No mis tuju meil ikka on. Aga külalised on kutsutud ja eks tuleb ära teha... Lapsekaotus on meile kõigile kõva ?okk. Mees on rohkemgi endast väljas kui mina.”
Eesti naistearstide seltsi presidendi doktor Ivo Saarma kinnitusel on raske väita, et loode tõepoolest juba viis nädala tagasi suri. Teises linnas ja kliinikus toimunut on tal kõiki asjaolusid teadmata raske analüüsida.
“Täpselt ei saa kunagi öelda. Kui loode sureb, hakkab ta kohe lüüsuma ja kuidagi pole võimalik öelda, mitu nädalat ta üsas surnud on olnud. Eriti nii väikese raseduse puhul. Ühtegi meetodit peale ultrahelidiagnostika tegelikult polegi, mis nii lühikese raseduse puhul loote elutegevuse lõpu diagnoosiks. Pooltel juhtudel või enamgi pannakse diagnoos alles siis, kui organism hakkab loodet välja tõukama. Ja keegi ei oska öelda, millal loode suri: kärbumine algab esimestel tundidel.”
Ivo Saarma sõnul on ultraheli günekoloogias võrdlemisi rutiinne meetod, kuid niisama seda tõepoolest ei tehta. “Peab põhjus olema ja sellest printsiibist lähtutakse kogu maailmas.
See, et inimene elab rahulikult edasi, tundmata, et loode tema kõhus juba surnud, pole sugugi harukordne. Pooled raseduse katkemised tulevad üllatusena. Ka ei saa öelda, et see naisele eluohtlik on. Loomulikult, mida kauem surnud loode kõhus on, seda enam riski. Psüühikale mõjub loomulikult, sest kui naine on meelestatud lapse kandmisele, on raseduse katkemine suur psühhotrauma.”
Eve Heinla
