SLÕL: “Ma ei taha mullikas olla, vaid ise hakkama saada!”
“On sul ikka kõht täis?” kuuleb 35aastane lihasehaige Jaak Võsa peaaegu iga päev telefonitorus üht ja sama küsimust. Kui Jaagu kõht on tühi, jookseb lähedal elav ema poja juurde, kartulipuder purgiga kaasas. Nii juba kuu aega, sest märtsi lõpus otsustas Jaak aastakümneid kestnud “mullika-elu” lõpetada.
“Mullikas? See on loom, keda toidetakse, kasitakse ja veetakse igale poole. Minuga oli ka nii,” ütleb Jaak. Tema üks suunurk kõverdub üles, teine alla. “Teile on kindlasti imelik, et ma siiani ema ja isaga elasin. Aga mul ei olnud enne lihtsalt iseseisvumise ideed.”
Kõrgharidusega mees annab kodus matemaatikatunde ning on 0,2 kohaga sotsiaal- ja tervishoiuametis spetsialist. Tema teeb näiteks kindlaks, kas bussi alumine trepiaste on ikka piisavalt madalal, et ratastooliga sisse saaks. Peale selle juhib ta kaht invaühingut.
Pane kingad jalga!
Jaak Võsa sörkis oma viimase jooksu kümneaastaselt. Ühel päeval jäi poiss ratastooli, sest kaasasündinud tõbi sõi lihaseid. Praegu ripuvad
Jaagu jalalabad jõuetult, kuid kätega saab suuremad tööd tehtud.
“Kui linnavalitsus käis soolaleival, öeldi, et pane kingad ka jalga,” muigab Jaak ning ketrab ratastooliga mööda uue kodu laudpõrandat toast tuppa.
Kolmetoaline korter on 60 000kroonise remondiraha abil saanud puhta jume. Juba kuu aega naudib Jaak üksiolemist ning vaadet McDonald’si hamburgerilossile.
“Kaks esimest päeva olin siin üksi. Mõtlesin, milleks mulle see kõik. Teen kõik küll ilusaks, kuid lihasehaigetel on lühike eluiga. Nelikümmend aastat tuleb ehk kokku. Mina olen juba kolmkümmend viis.”
Mööda Sõpruse puiesteed vihiseb huilates kiirabi. Kraadiklaas aknal näitab suvesooja.
Jaak on surmale mõelnud, sest Eesti Lihasehaigete Seltsi juhina on ta seda lähedalt näinud. “Ükskord mõtlesin, et nüüd lähen. Kümme aastat tagasi olin nimelt kopsupõletikus.” Lihasehaigetel annabki esimesena alla hingamine, sest kopsulihased kärbuvad ruttu.
Jaak naeratab siiski laialt ja vaatab elule näkku: “Te ju kuulete, kuidas ma räägin. Kui sellega on läbi, siis on kõik läbi.” Iga natukese aja tagant peab ta sisse hingates sõnad välja ütlema. “Aga noh, praegu pole veel nii hull.”
Sõbrad laenasid
Jaak püüdis esmalt saada korterit Ankru tänava sotsiaalmajja. Olekski saanud, kuid ta poleks suutnud maksta 20 krooni ruutmeetri eest. Jaak loobus ning läks panka.
“Vaegurit aga pangas tõsiselt ei võeta,” pommitab Jaak hirmsa tõega. Laenu ta ei saanud, sest rääkis tõtt. Ta ei saa iga kuu 4500 krooni puhtalt kätte.
Sügisel ostis Jaak siiski korteri - korjas ise raha ja laenas sõpradelt. Kõigepealt valis ta maja, sest elu on seadnud oma nõude: lift olgu enne treppe. Seejärel helistas maaklerile.
“Huvitav oli jälgida, kuidas maakler mind esimesel korral vaatas. Mõtlesin, et ega ta mind tõsiselt võta. Kui palju minusuguseid kliente ikka on, kes korterit ostavad?” Noor naine arvas aga teisiti ja vahendaski Jaagule kodu.
Päike sillerdab mehe näol ning beeþil seinal. Kuigi Jaagul pole telerit, raadiot, külmkappi ega köögilauda, on tal oma voodi ning öökapil istub roosa siga.
Enne kui Jaak sisse kolis, harjutas ta omaette olemist - üksi riietumist, söögitegemist ja koristamist.
Linna poolt on tal kaks hooldajat. Üks, kelle tund maksab 1,5 krooni, ei tohi tuba koristada ega poest üksi toitu tuua. Sisseoste tehaksegi koos. Kord nädalas käib teine hooldaja kraamimas.
Naist raske leida
Jaak ütleb enda kohta “elavaloomuline”. Ta on õpilastega kannatlik, ent kui IX klassi laps ei tea, kuidas murdusid liita, võib ta endast ka välja minna. Nii, et keegi ei näe.
Jaak on paljuga harjunud. Kui ta esimest korda elektriratastooliga mööda Mustamäed ringi kärutas, vaadati talle järele ning nii mõnigi tahtis imesõidukit näppida.
“Inimesed vaatasid, mina sõitsin,” on Jaagul meeles ning ta püüab mõista, kui inimesed teda vahivad. “Nad arvavad, et olen mullikas.”
Jaak ei kavatse niipea alla anda. Tööd on tal piisavalt ning kuklas tiksub mõte, et ehk on tema korteris kunagi ka perenaine.
“Mul on sõbrannasid, kuid et kohe naist? Nad arvavad, et mul on viga küljes. Omasuguste seas on aga valik väike,” on Jaak aus.
Laste peale ta mõtleb, ent mäletab ka, et 40protsendilise kindlusega võib haiguse lapsele pärandada.
Ometi sai Jaagu suur iidol, sama diagnoosiga taanlane Evald Krogi veel keskeas terve lapse isaks. Sama diagnoosiga soomlane Kalle Könnkkölä oli aga parlamendisaadik.
“Mulle tundub, et ma saan hakkama!” ütleb Jaak Võsa.
