Loosungitel ei hoitud meelepaha tagasi. Mõned näited: “Laar, jumal karistab sind!”

“Austa oma vanemaid!”, “Nälg võtab silmanägemise”, “Munamäel kõhnaks, Toompeal paksuks”, “Leningradi blokaad jättis ellu, Laari valitsus tapab”, “See Mart Laari valitsus on pensionäri viletsus”.

“Ei tule peaminister oma rahva sekka,” arvas dresssis vanahärra. “Ise nägin, kuidas ta enne miitingu algust Patkuli trepist alla sibas, kaks turvameest kannul. Need vaesekesed ei jõudnud järelegi: nii kiire oli Laaril plehku panemisega.”

Me oleme ka inimesed!

Pensionär Olga seisab Toompeal, luud käes. Luua küljes on kiri: “Tõime teile luua, et saaksite oma ridadest välja pühkida komsomoli sekretääri ja teised Eesti maksumaksja raha raiskajat ja välismaal huvireisitel käijat.” (kirjapilt muutmata -Toim.)

“Miks me siia tulime? Meil on nii väike pension,” kurdab Olga ja vehib luuaga. “Mina saan 1565 krooni. Peab oskama elada selle piskuga. Ega Laar sellest muidugi aru ei saa. Kui üüri ära maksan, telefoni, siis jääb 500 krooni. No vaadake, ega ma päris nälginud pole. Leiba saan osta, kala... Mul on tütar, aga tema abi ma pole palunud. No natuke teen näputööd ka. Tulime Põlvamaalt, Rahvaliit korraldas meile bussi.”

Olga haarab luua kõvemini pihku ja lubab platsi puhtaks pühkida. “Et see komsomolisekretär võtaks aru pähe ja mõistaks, et me oleme ka inimesed!” Komsomolisekretäriks on muidugi Laar, selgitab Olga lähemalt, kellele tal etteheiteid on.

Maret, kes tuli Toompeale oma sõnutsi “Setumaa lähistelt” ütleb, et pensionipisku eest ostab ta leiba, piima, kala. Arstirohtude peale läheb omajagu. “Tütar aitab mind ka natuke,” möönab ta.

Maret kõhkleb selles, kas miitingust tulu on. “No seni, kuni on Laar ja Siim Kallas, kes meist kui teerulliga üle sõidavad, küll mitte,” hindab ta ja on - nagu suurem osa platsile kogunenud pensionäridest - surmkindel, et nende näruses elus on süüdi Laar.

“Laari nägemine teleris tõstab mul vererõhu kahesajani. Sest ta ju valetab! Ja nüüd ajab tagasi, et tema pole öelnud, et 500 krooniga saab elada. Aga ma ise ju telekast Riigikogu saatest kuulsin,” kinnitab Maret.

Siimann oli soliidsem

Naised arvavad, et Mart Siimanni ajal oli pensionäril parem põli. “Tema võiks küll pukki tulla, tema oli soliidsem ja pani üle saja krooni pinssi juurde. Ja kui tuli Laar, lubas sellegi ära võtta. Kolmikliit vaestest ei hooli. Las elab 500 krooniga, äkki siis ta hamstrinägu läheb väiksemaks.”

Kohaletulnud kinnitavad, et suurt pensionitõusu polegi vaja. Kui oleks 1800, siis elaks ära küll. Kõrvalolev vanadaam näitab punases paberis pakki ja ütleb, et see on jõuludeks Marju Lauristinile. “Siin sees on kartulikoored. Täiesti värsked, ise eile keetsin.”

Kuivõrd võimendus on üsna kehv, siis suurem osa miitingulisi kõnesid ei kuula. Rohkem seletatakse hädadest omavahel. Haaratakse ajakirjanikel varrukast ja uuritakse, miks me oleme Laari valitsuse poolt ära ostetud.

Vanem mees vaatab kurjalt ning ähvardavalt otsa ja prahvatab: “Teie, noored, ostate uhkeid mersusid, aga meie sõdisime ja nüüd nälgime.” Tema silmades on külm raev. Lossi ukse ees lookleb pikk saba: noored mõõdukad muudkui sebivad termostega edasi-tagasi ja kostitavad vanureid koorekohvi ja küpsistega. “Kas Mart saatis need?” pärib vanem daam. “Ei, mammi,” patsutab kohvijagaja talle sõbralikult õlale. “Meie oleme mõõdukad.”

Tribüünile läheb vene keelt kõnelev vanadaam ja nõuab Mart Laarilt pisarsilmil uusi saapaid. Esja Ður, saapapaluja, on tuntud pesnionär-aktivist Sillamäelt.

Süüdi on nõukogude võim

“Liiga emotsionaalseks kisub,” arvab pensionär Maimu, 67. “Ma ei tahaks öelda, et kõigis hädades nüüd Mart Laar süüdi on. Ta annab kindlasti endast parima, ja ka Savisaar ja kõik need teised noored kenad inimesed...

Mina arvan, et kõiges on süüdi nõukogude võim ja kasvatus ja meie ise, kes me pole suutnud oma lapsi teises meeles kasvatada. Kõigil on nõukogude koolitus ja nad ei saagi seda asja paremini juhtida. Tegelikult peaksid nad, kui ei suuda olukorda parandada, kõrvale astuma ja laskma valitseda neil, kes on saanud välismaal kasvatuse ja õpetuse.

Mina tulin siia, et nõuda valitsuselt seda, mida põhiseadus mulle ette näeb: eluaset, tervishoidu ja toitu. Kust see raha tuleks? Pakun lahenduse: see tuleks ära võtta parteidelt, nemad saavad riigilt suurt toetust, see tuleks panna pensionifondi. Kui meie nõudmisi ei arvestata, siis pöördume Euroopa inimõiguste komisjoni poole. Selle poolteise tuhandega võib kuu-kaks elada, aga mitte kauem. Meie abikaasaga oleme mõlemad pensionil ja sööme väga tervislikult: õunu, juurvilju. Rupskeid ma ei osta, turul ei käi.”

Suud puhtaks räägitud, mindi laiali. Mart Laari ei jõutudki ära oodata.

“Nädala pärast kohtume samas paigas,” lubati innukalt. Siis tahavad meelt avaldama tulla kalurid ja põllumehed.