SLÕL: “Oigasime, kui seda esimest korda nägime...”
Ly Arrak on Tartus Pepleri tänava korterelamu neljandal korrusel elanud mitukümmend aastat. Kõrvalmaja, millele avanevad Arraku aknad, käis käest kätte ja lagunes niisama, kuni Mainor selle ära ostis, et rajada Mainori Lõuna-Eesti koolide (majandusinstituut ja majanduskool) keskus.
Hoones algas suurejooneline remont. Maja sai juurdeehituse, mille otsaseina lahutab Arraku akendest napp 10 meetrit.
Kaks nädalat tagasi värviti koolimaja üle. Kooli kolme seina (pruunid) vastu ei ole naabrinaisel midagi. Teda ärritab neljas, mille kriiskav eend heidab punast varju tervele kodule - koolimaja seinast ei saa köögis, esikus ega toas kuidagi mööda vaadata. “Punane tungib läbi isegi ribakardinast, nii et nüüd elan ja magan punases toas,” kurdab kahe lapse ema.
Öösel punasel proþektorid peal
Ly Arrak peab neljandat aastat kunstikauplust, lävib kunstnikega ja on elamise sättinud nende näpunäidete järgi. Tänu naabrimaja värvirünnakule lendas kogu sisekujundus vastu taevast.
Köök on kujundatud valge-punasega. Kuid nüüd sööb aknast sisenev punetis ära kõik punased nupud, plaadid, potid jne. Punases toas tekib probleeme ka arvutitööga - löö või aken laudadega kinni!
“Mulle paistab akendest kolmandiku ulatuses ka muud,” trööstib kunstikaupmees ennast, “aga alumistel naabritel on aknad sada protsenti kärtspunast täis. Küsisin ühe käest, kuidas sulle meeldib, ta pistis peaaegu karjuma. Tema enam öösiti köögis tuld ei kasuta. Talle aitab sellest, mis peegeldub seinale lastud proþektoritest.”
Teine all-naaber on äsja saabunud suvepuhkuselt, alles seedib punaüllatust. “Oigasime, kui esimest korda nägime,” tunnistab, “aga mis teha.....”
Allkiri paberil, mis punast ei näidanud
Ly Arrak arvab teadvat, mis teha. Oma elamistingimuste halvenemist on ta käinud kurtmas punast pritsivas koolis, linnavalitsuses ja projekteerimisfirmas ARC. Kurtjal pole midagi selle vastu, kui elu edasi läheb, majad kerkivad ja koolitus areneb, kuid see minek ei tohiks olla NII häiriv.
Arraku põhimure: “Kes mind ja teisi linnakodanikke selliste ärritajate eest üldse kaitseb? Mida teeb linnakunstnik, mida tervisekaitse? Ei saa olla lahendus, kui pean akende ette panema luugid.”
Igal pool kuulatakse kaebleja ära ja saadetakse minema tõdemusega, et hädaldada on hilja - koolimaja projekt ja värvilahendused on kinnitatud, kusjuures nõustuva allkirja on andnud ka naabermaja elanikud, sealhulgas Arrak.
“Oli igavene jama, et kõigi allkirjad kätte saada. Sellepärast projekti väljaandmine isegi venis,” öeldakse ARCist.
Arrak protesteerib: “Mulle ei näidatud pilti, kus värvid olid peal. Oleks ma teadnud, et sein tuleb kärtspunane! Punase vastu ei ole mul põhimõtteliselt midagi - näete, kannan samasugust dþemprit, aga ma ei kanna seda ju IGA päev, vahepeal vajab silm puhkust.”
Arrak imestab: “Ma saan aru, et kontrastiprintsiip ja proþektorite valguses värvide mäng, aga ma ei saa aru, miks seda efekti ei taotletud maja fassaadil. Möödakäijad ja -sõitjad kahe maja vahelisse prakku ei näe. Efekt oleks korraldatud nagu spetsiaalselt meile, kes me pole seda ju tellinud!”
Arraku meelest tuleks punane värvida pruuniks.
ARC tõrjub: “Pole veel kuuldud, et kuskil hakataks üht maja värvima naabrimaja köögi järgi. See oleks nonsenss.”
Vestlused vestlusteks. Läinud nädalal viis Arrak linnavalitsusse seina ülevärvimiseks kirjaliku taotluse. Vastus pole veel tulnud, kuid SL Õhtulehe jutuajamisest abilinnapea Ilona Merziniga aimub selle sisu: “Meil pole kuhugi sekkuda - asjaajamine on korras, formaaljuriidiliselt kõik samuti. Arhitekti stiilitunnetuselt on tulemus perfektne, kuid elaniku seisukohast on sein tõepoolest õudselt punane. Ma ei näe muud võimalust, kui et naabrid saavutavad ise omavahel mingi kokkuleppe.”
Mainori koolikeskuse direktriss Kristel Õunapuu loodab sama.
Seina värv volikokku hääletusele?
Kokkulepet loodab ka Arrak, kuid igaks juhuks on tal varuks salaplaan: “Kutsun linna volikogu liikmed endale kas või ükshaaval külla, las vaatavad, mis mul siin toimub. Ja las pärast hääletavad, mis edasi saab.”
Kärtspunase ohver on valmis, et volikogulased teda originaalse küllakutse peale nõks imelikuks hakkavad pidama. “Tegelikult ma ju võingi selle värvi kätte hulluks minna. Kunstnikud on mulle öelnud, et see punane teeb närviliseks.”
Andrus Esko
