SLÕL: Pealinna käimlakultuur nõuab raudseid närve
Aastaid Kadrioru peldiku pärast omanikuga kohut käinud, võitis Tallinna linn ihaldatud objekti endale tagasi. Täna kubiseb haisev ja lagunenud urgas pargiveerel narkomaanide veristest süstaldest ja ajab möödajalutajad öökima.
Tallinna Kesklinna vanema asetäitja Kaia Sarneti sõnul oli Kadrioru pargi veerel asuv avalik käimla kolm-neli aastat tagasi eraomanduses. “Linn võitis selle kohtu kaudu tagasi ja see on ja jääb Kadrioru pargi maaks,” ütleb Sarnet.
Linnaametniku sõnul pole ta tänavu kevadel veel selles võikas peldikus käinud. “Ma ei tea, mida te jubeduste all silmas peate, kuid kindlasti pole seal plaanis avalikku tualettruumi avada. Remont läheks liiga kalliks ja linnal on plaan see lammutada. Kadrioru pargis pole põhjust sellist asja hoida,” ütleb Sarnet.
Tema sõnul on Tallinn otsustanud investeerida kahte täiesti uude käimlasse - üks Toompeale ja teine Kadriorgu.
Kadrioru gaasikamber
Paarsada meetrit “Russalka” inglikujust ja umbes viissada presidendilossist asub veel üks paljudest pealinna “vaatamisväärsustest”. Igapäevane jalutaja ei pruugi endist avalikku käimlat märgatagi, kuna põõsad varjavad ahervaret. Põõsaalused kubisevad narkomaanide süstaldest, mõnes veel tilgake sogast vedelikku.
Kunagi oli see avalik peldik, täna vaid uste ja akendeta tellisseinad, mida jahutab merelt puhuv karge briis. Nõrgema valulävi või tugeva haistmisega inimloom peab gaasimaski pähe panema. Põrandal on loigud ja hunnikud. Pottideta ja pissuaaridega lagastatud ruum haiseb vängelt. Seinu kaunistavad kirjutised, üks rõvedam kui teine. Ka kõige vähem ropemad ei kannata trükimusta. Keegi pervert on jätnud ka telefoninumbrid ja teatab, et vajab kiiresti naistepesus ja võrksukkades mehi.
Ühesõnaga koht, kuhu ka vaenlasel ei soovitaks minna. Meelde tuleb vemmalvärss: “Ma palju käind ja palju näind, mis tõsist kiitust väärib. Kuid Moskvas nägin peldikut, mis s... ära määrib!”
Sinises valguses veene ei näe
Viru tänava McDonald’si kempsu pääsemine on nagu kulli ja kirja viskamine. Ukse peal on silt: WCsse pääseb þetooniga, tuleb küsida müüjalt. Tualett on tasuta.
Küsides müüjanoormehelt þetooni, ütleb too, et uks on ju lahti. Ust kangutama minnes on see siiski kinni. Lõpuks väljub kempsust tüdruk ja torman ukse juurde, et jalg vahele saada, enne kui see taas kinni klõpsatab. Õnnestub!
Punase baretiga ja niisama punaste põskedega vanem tädi kohendab ennast peegli ees. Jopetaskust paistab hulk valgeid salvrätikuid. “Kuulge, siin on järjekord,” on tädi kannatamatu. Ütlen tädile, et olen siis tema järel.
McDonald’si kempsude valgus on eresinine ja hakkab silmadele. Kiirsöögikohtade eresinine valgus pidavat tapma batsille ja peletama narkomaane. Veene sellises valguses üles ei leia ja ühtegi süstalt ka kusagil silma ei torka.
Kostab lootustäratav veesolin ja ongi minu kord. Ühtegi nagi ega konksu, kuhu käekott või mantel panna, pole. Gigantboxi kestas jooksev kempsupaber on karm, tundub, nagu oleks käes tükk makulatuuri. Tark tädi oli, mõtlen, see salvrätikutega taskus. Meenub pehme tualettpaberi reklaam, ent elus tuleb leppida tegelikkusega.
Vedelseep on otsas, kraanikausis haigutavad süljelärakad. Ilmselt ei saa käed ka pärast pesemist puhtamaks kui enne.
Järele on jäänud hais
Kunagisest Raeköögi all olevast avalikust käimlast on järel vaid vänge hais. Tervisekaitseinspektsioon tegi kempsu eelmisele rentnikule hügieeninõuete rikkumise pärast ettekirjutise. Uus firma pole veel tegevusluba saanud.
Seintele on soditud roppusi, sinisega maalitud mees ja naine näitavad tulijatele teed. Teed aga pole, sest käimla ette on tõmmatud tugevad raudtrellid, suured tabad ees. Nende taga trepil paistab prügiladu - õllepudelid, klaasikillud, hamburgeripaberid ja papptopsid. Haiseb. See aga ei häiri turiste ega linnakodanikke, kes mõni samm eemal õlut tinistavad. “Voi että, perkele paska, mitäs täällä on?” vannuvad õllesed soomlased kurja ja punuvad üle tee Eeslitalli kempsu.
Varas kohtukulli ei pelga
Tallinna linnakohtu kemps Liivalaia tänaval on selles majas paik, kus ohvrid ja kannatanud, kohtumõistjad ja kohtualused võrdsed ja ühel prilllaual istuvad. On avarust, on ruumi ja valgust. Kohtukulli ees murduvad ja löövad vedelaks ka kõige kangemad naised. Tualett haiseb ja poti ümbrus on roojane. Seebihoidjast seinal on alles vaid neli kruvi. Kraanikausi serval pappalusel liguneb vana pesuseep. Kätekuivatamispaberit pole siin vist kunagi olnud.
Kohtumajas sageli käinud teavad rääkida, et vargad ei pelga isegi kohtumajas omi vägitükke teha. Nii on tualettruumi seinalt kadunud peegel ja kraanikausilt kraan.
Meeste asjaajamise pool on suur ja avar: koguni kaks potti, neist üks invaliididele. Kraanikausid, pesuseep ja peeglid täitsa olemas. Pissuaarid muidu tavalised, ent nende põhja on joonistatud tilluke kärbes. Eks selleks, et mehed oma häda ajades märki laseksid ja põrandale loiku ei teeks.
Trambivad jalgadega potid katki
Maaliinide bussijaama WC seinal on kolm silti, mis räägivad, et naiste WC on parajasti remondis ja seetõttu tuleb neil kasutada värskeltremonditud meeste WCd. Mehed suunatakse asjale bussijaama esimesele korrusele.
Paksuke memm tõmbab märja harjaga põrandat üle, higi näolt pluusiesisele tilkumas. Nõjatub siis harjavarrele ja tõmbab hinge. “Arvasin, et naised hoiavad puhta, aga ei. Trambivad jalgupidi prill-laual nagu metsalised. Teinekord jookseb kusenire kabiinist keset põrandat välja. Ei mina saa aru, mismoodi nemad seda asja ajavad,” pühib memm higi. “Aga mehed on veel hullemad, lagastavad kõik täis. Siis kaovad uksenupud ja muu ka,” ohkab memm ja hüüab hädalistele: “Mehed esimese korruse saali, naised siia!”
Kirjaga “M” ust annab bussijaamas otsida. Lõpuks leian koridori lõpust teispoolt rahaautomaati ja söögikohta poolkorruselt päästva noolega sildi. Päevinäinud tualetis on kaks kohta, kolmanda ust suleb sellest risti üle naelutatud laud. Mugavusi pole, kuid pesemiseks ja harimiseks elementaarne on olemas. Tunnen nõukogude aja hõngu.
Peldik nagu sõjasaladus
Trall läks lahti, kui SL Õhtulehe fotograaf bussijaama kempsu pildile saada üritas. Turvamees lendas kohale nagu kotkas ja käskis lugeda eeskirja bussijaama välisukse juures. Lugesime: pildistamise kohta ei sõnagi.
20 minutit sõnasõda läbi fonoluku kellegi naisterahvaga, kes väitis, et ühtegi ülemust praegu pole ja tulge kuu aja pärast uuesti. Rääkisime murest läbi sekretäri mobiili ka bussijaama juhi abile, tema omakorda konsulteeris oma ülemusega. Siis oli peldikute pildistamise luba käes, ent tingimusega: lehes tuleb mainida, et esimese etapi remont bussijaama tualetis lõpeb juunikuus ja sügisel ehitab bussijaam 0-korrusele invatualeti.
Uus remonditud meeste tualett on tõesti ilus. Kenad heledad kahhelplaadid seinas, pissuaarid rivis, stiilsed ümmargused roostevabast terasest uksenupud. Paber on ka valge ja pehme, on seepi ja kätekuivatamiseks paberit. Puhas on.
Öök tuleb peale
Balti jaama siseõuel on konteinerputkad. Vene rahvusest naine loeb valges mikrobussis raamatut, võtab ükskõikselt vastu kaks krooni ja kerib paberirulli otsa lahti. Tõmban sealt jupi ja lähen putkasse.
“Ainult putkade ülespanemisest on vähe, neid tuleb ikka kasida ka,” pahandavad uut tüüpi jaamakempsu sattunud külastajad.
Hais matab hinge ja kogu poti sisu, kümnete inimeste jäägid, on otse silme ees.
Vasakule jääb meeste pissuaar, selle äär ja ümbrus on põhjalikult ja korduvalt täis lastud. Jõllitan seda ja jään soolasambana, paber näpus seisma. Ruumi ümberpööramiseks pole, on oht kuhugi vastu minna või midagi puudutada ja end ära määrida. Sisikond hakkab käärima ja vajun jaamapeldikust tagurpidi välja.
Paari sammu kaugusel kohvikus matsutavad inimesed pirukaid süüa. Teen, et minema saan.
Käimlatega kitsas käes
Tallinna kesklinna avalikud käimlad on Valli tänaval, Kaarli puiestee alguses ja Kalevi spordiväljaku juures.
Pirita kaks käimlat on Rannahoones ja metsa all. Et Pirita rand ihaldab endale sinist lippu, on plaanis ehitada sinna korralik eurokäimla, mille projekteerimine juba käib.
Mustamäel on Szolnoki kõrval nn. baar-käimla. Linnaosavalitsus plaanib ehitada käimla ka Männi parki. Suveks pannakse õuekohvikute juurde üles konteinerkäimlad.
Lasnamäel on avalikud käimlad kaubandus- ja teeninduskeskustes. Tulevikus on plaanis neid juurde rajada, ent mitte enne järgmist aastat.
Kadri Jakobson, Allar Viivik
