SLÕL: Politseipsühholoogiaga sarimõrtsuka vastu

 (3)

Milliseid emotsioone tekitavad jõhkrad kuritööd neid lahendavates politseinikes? Kuidas maandavad nad raevu ja viha, mida (sari)mõrtsuka verised teod igas normaalses inimeses esile kutsuvad?

Eile õhtul TV3 eetris olnud telesarja “Kuritöö ja karistus” esimene saade Tallinna sarimõrtsukast Aleksandr Rubelist ärgitas esitama neid küsimusi Tallinna politsei avalike suhete ja pressitalituse komissarile Tiina Naaritsale.

Kõige rängem, kui ohver on laps

“Kriminaalpolitsei inspektorid on kindlasti klass omaette,” arvab psühholoogiharidusega Naarits. Neil on üldreeglina suurem töökogemus. Nad on loonud enda ümber kaitsekihi ega tunnista, et neil üldse emotsioone on. Alles pärast pikka vestlust oli üks politseinik Naaritsale politseiargood kasutades muiates tunnistanud: “Lõid mu lõpuks lõhki.”

Vestlustest ja uuringutest on selgunud, et paljunäinud politseinikele ei avalda niivõrd mõju kuritegude brutaalsus, kuivõrd see, kes on ohver. Emotsionaalselt teeb kuriteo rängaks, kui ohver on laps, keegi lähedane või kolleeg. Tüüpiliste reaktsioonide - viha ja agressiooni - vastu aitab enesevalitsus ja kogemus, mis on õpetanud end kõrvalseisja rolli asetama.

Naarits pole nõus arvamusega, et pingeid alkoholiga maha võetakse. Et politseinik peab kohustuslikus korras iga nädal vähemalt kaks tundi spordisaalis rahmeldama, pole paljalt kehalise, vaid ka vaimse tervise heaks. “Ma jooksen ennast kinni, nii rängalt, et enam ei mõtle. Füüsilise valuni välja,” on politseinikud avaldanud pingemaandamisnippe.

Teine oluline tingimus on usaldus partneri, mõne teise kolleegi või psühholoogi vastu, et aegamisi negatiivsetest emotsioonidest täituvat karikat saaks teistpidi tühjaks tilgutada.

“Situatsioonid olid võikad. Aga olen ka jubedamaid asju näinud,” on tunnistanud kriminaalpolitseinik, kes tegeles sarimõrvar Rubeli juhtumiga. “Loomulikult me räägime. Me räägime end tühjaks.”

Tapja psühholoogiline portree

Kuid siinkohal avalikustab Naarits olulise erinevuse kriminaal- ja korrakaitsepolitseinike vahel. Viimased, kelle ohustatusaste on veidi väiksem, arutavad fakte paljastamata oma tööd ka kodustega, kriminaalpolitseinikud aga loovad koduste kaitseks kesta, mille taga nende tööst palju ei teata.

Mõrtsuka tabamise köögipoolele politseinikud kuigi sügavalt vaadata ei lase. Rubeli puhul tunnistatakse, et enne tema tabamist ei nähtud mõrvade vahel seost. Kogu lugu hakkas hargnema alles viimasest juhtumist.

Tiina Naarits, kes on ise osalenud vendade Voitkade tabamiseks loodud kurjategija psühholoogilise portree koostamisel, kahetseb, et Eesti on liiga väike ja vaene, et siin võiks tegutseda eraldi rühm psühholoogilisi portreteerijaid.

Võib-olla oleksid psühholoogid märganud Rubeli kuritegusid ühendavat niiti vägivaldsuses ja brutaalsuses - kurjategija tahtes olla teistest üle, olla eriline.

“Tuli välja, et ta oleks ju meelsamini läinud vaimuhaiglasse. Seal oleks ta saanud olla eriline - vaimuhaige, kes on tapnud. Vanglas on ta aga tavaline tapja teiste seas,” arutleb Naarits.

Kas keegi tegeleb ümberkasvatamisega?

Kergem karistus alaealisena toime pandud roimade eest on Naaritsa sõnul mõistetav ja üldlevinud põhimõte. “Alaealine alles õpib ühiskonnaga üht keelt rääkima. Ta on näinud oma kodu, oma vanavanemate kodu, kodutänavat, aga mitte palju rohkemat. Kahju, et saatest ei tulnud vastust, mida on vanglas tehtud, et teda õpetada inimeste maailmas elama. Ainus positiivne tunne jäi sellest, et ta on ühes kambris oma isaga. Kes teab, kas tal on eales olnud võimalust nii kaua oma isaga koos olla. Küll jääb aga küsimus, kas keegi suunab nende mõtlemist? Kas on neil näiteks malelaud? Kas nad arutavad, mida edaspidises elus teha?” muretseb Naarits, et hoiak kellegi parandamatuse suhtes muudabki inimese parandamatuks.


Sarimõrvari teod

1. mõrv

Loe veel

19. september 1997. 16aastase Rubeli kodumaja Kopli 100b. Paar korrust kõrgemal elab invaliid Tõnu Põld, 40. “Noh, nuusutasin bensiini ja siis läksin üles. Tahtsin proovida, mis tunne on tappa,” rääkis sarimõrvar kohtus. “Teda oli kerge tappa, ta ei hakanud vastu. Ma kohe tahtsin verd näha.”

2. mõrv

7. november 1997. Kopli 100b. Paar korrust kõrgemal peatub keegi Aleksei Pavlov, 33, kes heidab silma Aleksandri emale. Ühisel joomingul tekkinud tülis lööb Aleksandri isa Andrei Pavlovit noaga kõhtu. Haavatu ei taha kiirabi ning Aleksandri ema seob haava kinni. Bensiini nuusutanud Aleksandr võtab kööginoa ja läheb Pavlovile järele. “Plaanisin kohe tappa. Alguses lõin ikka paar korda noaga. Kartsin, et jääb elama. Kägistasin ka. Õhem nöör läks katki, võtsin jämedama,” kirjeldab ta teist mõrva. Laiba viskas ta pärast aknast alla. “Tahtsin näha, kuidas Pavlov kukub.”

3. mõrv

22.-24. jaanuar 1998. Stroomi rand. Aleksandr ei mäleta, kas oli enne bensiini nuusutanud. “Võtsin kodust noa kaasa. Ma ei teadnud, keda tapma lähen.” Stroomi rannas sattus ta kokku tuttavaga, 50aastase Jevgeni Ðelestiga. Pikka juttu ajamata ründas detsembris 17aastaseks saanud Rubel Ðelestit. “Lõin teda mitu korda noaga. Siis sai Ðelest noa enda kätte. Ma ei tahtnud, et ta mulle viga teeb. Peksin teda kiviga pähe. Pärast lõikasin kõri läbi.”

4. mõrv

3. veebruar 1998. Kaevuri tänav. Aleksandr väljub kodust kindla sihiga kelleltki suitsu ja bensiini ostmiseks raha röövida. Kaevuri tänaval satub ette Vladimir Ivanov, 43. Rünnatav haarab aga põuest kirve ja ähvardab rahapommijat.

“Jooksin eemale ja lõin Ivanovi selja tagant jalaga. Ta kukkus vist peaga vastu kivi. Võtsin tema kirve ja lõin pea otsast.” Eemale veerenud pea ja veri polnud üldse koledad. Kohtuniku küsimusele vastas Aleksandr, et vaatas pead oma viis minutit ja läks siis koju.

5. mõrv

9. veebruar 1998. Kopli 100b. Aleksandri emast vanem majanaaber Olga Varankova, mõrtsuka sõnul tüütu naine, kes kõigi peale karjus ja kõiki sõimas. “Tahtsin lihtsalt, et ta vait jääks,” selgitas mõrvar kohtus. Ta tiris naise tema korterist välja ja paiskas ühte tühja korterisse pikali. “Keerasin ta ümber. Tal oli kõris haav - kukkus näoli mingi lauajupi otsa, kus oli suur nael sees. Natuke kägistasin ka alguses, aga ma ei tahtnud teda surnuks kägistada. Tahtsin lihtsalt, et ta vait jääks.”

6. mõrv

31. mai 1998. Paljassaare poolsaar. Poolsaarele on juba ette haud kaevatud. Aleksandr räägib sõpradele naljatades, et teeb sinna oma surnuaia, kuhu matab neid, keda raha eest tapma hakkab. 31. mail minnakse koos sõbra Arturiga poolsaarele ja tiritakse kaasa 15aastane Alice. “Ega ma teda ära kägistada ei tahtnud. Natuke kägistasin kaasavõetud juhtmega. Ega me teda ei vägistanudki. Siis ta kukkus. Ei tulnud selle peale, et ta ära sureb. Siis kartsin, et jääb ellu ja räägib ära,” kirjeldab Aleksandr, et lõi igaks juhuks tüdrukule mõne korra noaga kõhtu. Et sõbrast kaasosalist teha ja teda vaikima sundida, pidi ka Artur noaga lööma.

Karistus

15. veebruaril 1999 määrab Tallinna linnakohus Aleksandr Rubelile maksimaalse võimaliku karistuse - 8 aastat vangistust. Ehkki nooruk on vahepeal saanud täisealiseks, tuli arvestada, et mõrvade ajal oli ta alaealine.

Jaan Väljaots

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare