SLÕL: Rasmuse päästis ime


SLÕL: Rasmuse päästis ime
----

“Me saame hakkama,” kinnitab Kaja Viljaste, kes püüab Marja poe õnnetuses vanemad kaotanud Rasmusele olla nii ema kui isa eest. Hingevalust rohkem vaevavad vanaema Kaja rahamured, sest elu on kallis.

“Ma ei saanud aastaid Marja poes käia,” tunnistab õnnetuses tütre kaotanud naine. “Ei suutnud sealt isegi mööda sõita.” Nüüd on pisarad nutetud ja Kaja Viljaste võib seitsme aasta tagusest tragöödiast pea kõike rääkida.

“Raske on, kuid püüame siiski,” ütleb ta oma paneelmaja korteris Tallinnas Õismäel. Hingevalust rohkem vaevavad Kaja rahamured, kuna elu on väga kallis. “Lastetoetus on 150 krooni, 300 krooni saame kuus hukkunud vanemate eest,” arvutab naine riigi makstavat toetust. “Toitjakaotuspension pole tuhandet kroonigi - seadused olid 1994. aastal teised. Jõudumööda toetab meid ka Marja pood.”

Kümnendat sünnipäeva ootav Rasmus mängib aga lõvipoisiga, viskab vahepeal silda ja kasvatab tiritamme. Tema oli seitse aastat tagasi veel nii tilluke, et mäletab ainult seda, kuidas võõrad onud ta kapi tagant välja tirisid.

Surm varitses noorpaari

Seitse aastat tagasi istus Kaja Viljaste teleri ees, oodates laupäevaõhtust maiuspala -Lillehammeri taliolümpia avamist. Taustal mängiv Kuku Raadio teatas küll rängast õnnetusest Marja poes, kuid Õismäe korteris askeldav naine ei pööranud ärevatele uudistele suuremat tähelepanu. Raadiomehed rääkisid ka väikesest Rasmusest, kes vigastatuna haiglasse viidi. Sellele ei osanud Kaja tähelepanu pöörata.

“Kogu tragöödiast sain teada alles järgmisel päeval,” meenutab Kaja Viljaste. “Läksin hommikul Hiiule ema juurde, istusime kohvilauas ja arutasime Marja poes juhtunut.”

Rahuliku vestluse katkestas kellegi koputus aknale. Hoovis olnud Nõmme politseinikud teatasid kohutava tõe: Kaja tütar Kert Viljaste (25) ning väimees Urmas Lehingu (30) on kaks Marja poe õnnetuse ohvrit.

Väikemehe päästis juhus

Kahe kuu pärast kolmeseks saanud Rasmuse viis kiirabi toona Marja poest Mustamäe haiglasse. Väikemees oli ðokis, kuid õnneks suuremate vigastusteta, ainult mõni kerge peahaav. Tavaliselt oli Rasmus poes käies isa süles, kuid seekord läinud ta omapead kolama. Varisemise ajal haaras keegi naine ta enda lähedale, päästes niiviisi poisi elu. Haiglas toibus Rasmus kiiresti, kuid läbielatu jättis ta hinge oma jäljed. “Ta kartis uste ja akende paukumist,” meenutab vanaema. “See oli väga valus. Isegi ta mängunurgas pidi olema täielik vaikus, muudest kohtadest rääkimata.”

Kaja võttis Rasmuse enda juurde ja seletas, kuhu ema ja isa jäid. “Läksime kalmistule, kus ütlesin: sina said natuke haiget ja oled nüüd terve. Aga ema ja isa said nii palju haiget, et nad ei saa enam tulla,” pühib vanaema silmi.

Praegu on Rasmus Õismäe humanitaargümnaasiumi kolmanda klassi õpilane. Ta õpib hästi, teeb sporti ning viskab vahel sõpradega ka mõne vembu.


Leida Laan: “Arvasin, et poes plahvatas pomm.”

“Ei taha seda päeva meenutada,” tunnistab Marja poe müüja Leida Laan.“Õnnetus on selleks liiga ränk. Poest oleks nagu pommirünnak üle käinud.”

Käreda pakasega laupäeval, 12. veebruaril 1994, istus Leida Laan kassas. Hommikul vooris Mustamäe tee algusse, Marja poodi väga palju rahvast. Õhtul ootas ees Lillehammeri taliolümpia avamine ja enamik linlasi soovis omad sisseostud hommikul teha. Pealelõunal jäi kaupluses rahulikumaks.

Veerand neli kuulis kassiir äkki vorsti- ja lihaleti juures raksakat. Esimene mõte: keegi on poes pommi plahvatama pannud. “Kõik ragises ja mürises. Ripplagi hakkas alla kukkuma, seejärel tulid robinal paneelid,” kirjeldab Leida tragöödia algust. Õnneks ei kaotanud ta pead, pani kassa kinni ja tormas õue, taksofoni juurde. Hingeldades hüüdis ta torusse: saatke kohe kõik kiirabi ja päästeameti autod Marja poe juurde! Siin on juhtunud kohutav õnnetus! Paari minutiga olid sireenide huilates kohal pea pooled Tallinna operatiivsõidukid. Kannatanute päästmine käis hilis-õhtuni.

Loe veel

Mis tundega tragöödia pealtnägija need seitse aastat on elanud? “Kui korra oled juba ellu jäänud, siis halba tunnet enam pole,” ütleb Leida. “Pood elab ja rahvast jätkub.” Hukkunud ostjate mälestuseks istutatud leinapuud raiuti maha. Neid meenutavad aga iga aasta 12. veebruaril süüdatavad küünlad.


Mis juhtus Marja poes?

Ehitusvea tõttu “väsis” kaupluse müügisaali lage toestav tala. Raske betoonkonstruktsioon varises müügisaalis olnud inimestele peale. Katuserusude all hukkus viis inimest, sama palju sai vigastada.

Päästeametil ja kiirabil nappis tehnikat. Palkide abil toestati veel ülevalseisev laeosa. Päästeoperatsioon lõppes kell kaks öösel, kui kõik paneelid oli majast välja saadud.

Põhjus leiti, süüdlasi mitte

Uurimiskomisjon selgitas, et katuslae varingu põhjustas Kuldnoka tänava poolt teisele postireale toetuva betoontala toesõlme purunemine. Betoneerimise eel oli autorijärelevalve tala üle vaadanud ja nõudnud lisaarmatuuri panekut. Seda ehitajad aga ei teinud, ning 17 aastat hiljem tala “väsis” ja varises alla. Otseseid süüdlasi pole tänaseni teada.

Uus Marja pood kerkis aastaga

Vana Marja poe originaalprojekt koostati Eesti Projektis 1975. aastal. Marja poe ehitas 3. ehitusvalitsus, uksed avati 1977. Õnnetuse ajal kuulus hoone linnale.

Uue kaupluse projekti hakkasid Voldemar Herkel, Kalle Rannula ja arhitektuuribüroo Harmin koostama 1994. aasta kevadel. Esimese korruse konstruktsioonid on betoonist, seinad betoonplokkidest, teine korrus seisab metallkarkassil. Poerahva soovide järgi projekteeriti kauplus osaliselt ilma vahelaeta, et katuseaknast kumav valgus langeks alati kohale, kus surmatoov tala alla varises. Uue hoone ehitus algas 1994 sügisel, maja avati 30. juunil 1995.Ž

Allar Viivik

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare