SLÕL: “Taas kuulen tuule vihinat, samme koridoris, linnulaulu!”
Arstid ei tea tänaseni, miks Tallinna tüdrukul Kristil 4-5aastasena kuulmine nõrgenema hakkas. “Mingit haigust polnud, kuulmine lihtsalt kadus järk-järgult. Tohtrid arvavad, et olin juba sündides halva kuulmisega, et see on pärilik. Aga see pole nii: ema ja kogu suguvõsa kuulevad normaalselt. Ja ma ju hakkasin rääkima, kuulmispuudega sündinud inimesed ei hakka.”
Kristi sai kaheksaseks ja kuulmine läks üha halvemaks. “Koolis õppisin neljadele-viitele, ent õpetajad ei mõistnud, miks ma nende juttu ei kuula. Arvasid, et ma ei taha,” meenutab punapäine Kristi ja palub mitte väga kõvasti rääkida: aparaat kõrvas pidavat siis mürisema.
Üksi ei saanud mitte kuhugi
Kristi kuulmine nõrgenes järjest ja tüdruk pandi Tartusse erikooli.
“Kui kõrva ääres keegi väga kõvasti karjus, siis midagi kuulsin. Kasutasin kahte kuuldeaparaati: mõlemas kõrvas.”
Vaatamata halvale kuulmisele astus Kristi Tallinna Pedagoogikaülikooli eesti filoloogiat õppima ja läks mehele.
“Raske oli, õppejõudude juttu ma ei kuulnud ja kirjutasin teiste konspekte ümber. Abikaasa on mul ka vaegkuulja, aga kui kaht kuuldeaparaati kasutas, sai jutust aru. Tema käis mul koolis kaasas ja kirjutas loenguid üles. Vahel oli ka viipekeele tõlk koolis kaasas.”
Halb oli see, et tõlk oli vaegkuuljale ette nähtud vaid mõneks tunniks kuus. “Mul puudus igasugune iseseisvus. Ükskõik, kuhu ma läksin, sõltusin sellest, kes minuga kaasa sai tulla - ema või tõlk. Arsti juures, poes, kus iganes...” Kuna Kristi oli n.-ö. hiliskurdistunud, siis oli huulte pealt lugemise oskus kehv. Kõik need väikesed oskused, mis on sünnipärastel kurtidel, Kristil puudusid.
Operatsioon nagu ulmefilmis
Kristi elu võttis uue suuna mullu märtsis. “Viipekeele tõlkide ühingust helistati, et on harukordne võimalus paigaldada mulle sisekõrvaimplantaat. Muidugi ma kartsin,” väristab Kristi õlgu.
“Raviviis tundus väga jõhker, nagu ulmefilmis. Jube mõelda, et pea lõigatakse lõhki ja pannakse mingi metallplaat pähe. Pealegi öeldi mulle, et igaüks ei pruugi ka implantaadiga kuulma hakata. Kuid teadsin, et kui jätan võimaluse kasutamata, ei kuule ma enam ealeski linnulaulu!”
Kristi kergitab kõrva tagant punast juuksekahlu ja näitab pisikest muhku: sinna umbes viiekroonise mündi suurune imekõrv 13. aprillil opereeritigi. Lõikus kestis 2-3 tundi, kirurg oli doktor Ernst Lehnhardt Saksamaalt.
“Algul oli üsna vastik - toidu maitset ei tundnud, tasakaaluhäired. Esimene kuulmisaisting oli ebameeldiv. Kartsin, et mul on hallutsinatsioonid, helid olid naljakalt kõrged. Kujutage ette näiteks suurt meest naisehäälega rääkimas! Mõne kuuga läks kõik paika.”
Minu kuulmine on juhus
Kristile ei läinud lõikus sentigi maksma, kuigi mõned ütlevad, et tal on kolm autot kõrvas. “See, et just mind opereeriti, oli õnnelik juhus. See saksa kirurg pidi Eestis üht pisikest tüdrukut opereerima. Neid implantaate tootev firma Siemens tõi aga Eestisse kaks implantaati ning siis otsiti kiiresti veel teist inimest operatsioonilauale. Ja mina sobisin.”
Kui Kristi käest küsida, mis tema jaoks pärast lõikust muutus, ei oska ta seda sõnadesse pannagi. Mõtleb ja pahvatab siis: “Kõik! Kõige üllatavam oli, et maailm pole mitte kunagi täiesti vaikne. Hakkasin kuulma tuule vihinat, samme koridoris, linnulaulu.”
Avaras elutoas riiulil on kuldses raamis Kristi pulmapilt. Tema mees on arvutiinsener ja koos antakse välja vaegkuuljatele mõeldud ajakirja. Kevadel lõpetab Kristi ülikooli ja unistab saada korrektoriks või tõlgiks. “Ja varsti tahame lapsi,” naerab Kristi Kallaste.
Sisekõrvaimplantaat
Kõneprotsessor, mida Kristi kõrva taga kannab, sarnaneb väliskujult kuuldeaparaadiga. Võtab vastu helisid, töötleb neid ja saadab magnetrõnga abil peanaha alla opereeritud implantaadile. Sellest on luusse puuritud aukude kaudu viidud elektroodid otse sisekõrva ning need saadavad kuulmisnärvidele elektrilisi impulsse, tänu millele inimene kuuleb. Implantaat on naha alla peidetud nii, et kui väline protsessor on eemaldatud, pole midagi näha. Kõrva taga on vaid väike muhk.
Eve Heinla
