SLÕL: “Teadsime, et pärast reaktori katusel käiku pääseme koju.”
“Esiteks - tõotas tulla lühike tööpäev, reeglina mitte üle kolme minuti. Minut minekuks, teine mingi räbu ämbrisseajamiseks ja kolmas allatulekuks. Oli teinegi, rõõmsam tähendus. Kirjutamata seaduse järgi aeti mehed kõige kuumemasse kohta vahetult enne kojuminekut.
Järelikult võis katusel käinu põhimõtteliselt hakata kohvrit pakkima,” meenutab Pärnu maksuameti direktor Jaan Krinal, üks neist rohkem kui neljasajast eestimaalasest, kes käsu korras aatomijaama reaktori katusele aeti. “Ega ükski võtnud seda enam kui surmateekonda - pikk aeg oli mehed muutnud hingelt ja ihult immuunseks, enamikule oli juba ükskõik, mis juhtub. Peaasi, et koju saaks.”
Reaktori kõrval olevale katusele oli langenud kogu tuumakolde radioaktiivne sisemus ning iga sülle või ämbrisse võetud tükike oli heledam kui tuhat päikest - kui parafraseerida Hiroshima katastroofi ainetel kirjutatud tuntud raamatut.
“Nägin öösel hirmsaid unenägusid.”
“Ei usu, et meiesugused kahe-minuti-mehed oleksid sealt mingi hirmsa paugu saanud. Esiteks oli meie kordusõppuste lõpupoole ka katla enda ümber üldine foon tunduvalt langenud. Teiseks olid ülemused aru saanud, et katuselt saadud päevitus ei põleta mitte pruuniks, vaid tuhaks. Ning igahommikust kiirgusemõõtmist tehti korralikult - samas arvutati iga päeva jaoks eraldi ka lubatud tööaeg.
Töörõivastusse kuulusid seatinast põlled ja seljakaitsed, lisaks mask näo ette. Ma ei tea, kas sellest piisas, sest kõri ja eriti tundlik kilpnäärmepiirkond jäi ju täiesti kaitsmata.”
Eesti Tðernobõli Komitee Pärnu osakond ja tema juht Jaan Krinal on olnud üks agaramaid, kes oma õigusi taga nõudnud ja häda saanud meestele ka midagi konkreetselt pihku pistnud.
Aita hädas iseennast
“Ma ei usu kuidagi pealinna ja välismaa arstide uuringute tulemusi. Sellest koorub välja mingi statistiline keskmine, aga mitte iga üksiku inimese hädad.
Olen kuulanud paljude omakandimeeste kurtmisi. Neis võib olla omakasu tagaajamist, aga mitte alati. Kuidas suhtuda, kui täiesti normaalne ja terve perepea muutub üleöö tõbiseks, vastuvõtlikuks igale tuuleiilile, kaebab igapäevast väsimust, peavalu või nohu? Olin ka ise üks seesuguseid. Hakkasin pärast Tðernobõli nägema hullumeelseid unenägusid, ärkasin peaaegu igal hommikul, hirmuhigi otsaees. Asi läks nii hulluks, et pidin närviparanduskeskuses paariks nädalaks aja maha võtma. Alles see aitas. Aga tean kindlalt, et ma polnud ainus.”
Jaan Krinalit võtavad muigama ametimeeste jutud, kuidas Tðernobõli veteranidele on igati vastu tuldud ja seadusetähte täidetud. “Pole küll eales kuulnud, et mõni mees oleks kergemale tööle viidud ja palgavahe kompenseeritud. Või keegi oleks lisapuhkust saanud.
Oleme Pärnu kandis lausa omal volil linna-maakonna rahakotti näppinud ja enam-vähem kõik, kes väga soovinud, vähemalt korra tervisvetelt läbi lasknud,” räägib maksuameti juht. “Kuni viimase ajani oli meil ka kohalikus polikliinikus oma päev, et iga mees saaks tervist tarbe korral jälgida. Paremale järjele jõudnud komitee liikmed on aidanud ka elu hammasrataste vahele jäänuil tööd või mõnda tarvilikku tööriista muretseda. Keegi kutsutud ametimeestest pole meile neid võimalusi kandikul ette kandnud.”
Milline riik ikkagi veterane peaks toetama? Kas peaks Eesti omad sandid ise toitma? Või Venemaa, ehk hoopis Ukraina? “Kindlalt tean vaid seda, et kuigi nii Venemaa kui ka Ukrainaga on peetud sadat sorti kõnelusi, pole Tðernobõl iial riigimeeste vahel jutuks tulnud.”
