Sotsiaalministeeriumi pressiesindaja sõnul on ka ministeerium murelik, ent raha rohkem kusagilt juurde võtta lihtsalt pole. Rahandusministeeriumilt küll taotleti, ent vastus oli eitav. Uut taotlust sotsiaalministeerium seni veel esitanud ei ole.

Teame vaid jäämäe veepealset osa

Praegu on HI-viiruse peamine leviala veel süstivad narkomaanid. “Nende arvu ei tea täpselt keegi, aga see on umbes 12 000-14 000 inimest. Kui nende hulgas selgitustööd ei tehta, siis nakatub neist kuni 85% ehk 11 000 inimest ja nende kaudu levib viirus sugulisel teel ka mittenarkomaanide hulka,” kardab Kalikova. Ta korrutab arvu tagasihoidlikult kahega ning saab oletatavate HIV-positiivsete arvuks 22 000. “Ega narkomaanid kohe mingid monstrumid pole. Tihti nende partnerid ei teagi, et tegemist on narkomaaniga, alles hiljem saadakse teda,” lisab ta.

Sellist olukorda nagu Aafrikas, kus mõne riigi rahvastikust on kuni 15% HIV-positiivsed ja tehakse rahvusvahelistele ravimifirmadele pöördumisi odavate arstimite saamiseks, ei taha Kalikova näha isegi õudusunenägudes. Ta usub, et nii must stsenaarium Eestisse ei jõua, et riik leiab raha ja ennetav selgitustöö päästab meid.

Lihtsalt “ei tohi” öelda pole mõtet

Praegu on Eestis veel maakondi, kus pole registreeritud mitte ühtegi HIV-positiivset, aga kindlasti jõuab viirus ka sinna. Samas jäävad peamisteks ohukolleteks ikkagi Ida-Virumaa, Maardu ja Tallinn. “Rahvuste tasandil on praegu suurem osa heroiinisüstijatest vene keelt kõnelevad noored, samas on ka eestlaste hulgas heroiinisüstijate arv jõudnud 2 protsendilt 10-le,” hoiatab Kalikova.

Tema sõnul on narkomaanide nõustamine vaid väike osa ennetustööst ja kogu probleemile lähenemisest. “Vaja on tõkestada narkootikumide saabumine riiki. Vaja on teha tööd nendega, kes veel pole narkomaanid. Öelda lihtsalt “ei tohi” pole mõtet - noortele tuleb tegevust leida, neil ju pole endid kuskil realiseerida. Kõik meist ei ole säravad tähed ega pääse Harvardi,” ütleb Kalikova. Mis puutub seaduste karmistamisse, siis rangemaks on muutunud karistused tarbija ehk narkomaani suhtes. Diilereid uued seadused ei hirmuta ja nood tegutsevad süüdimatult edasi, kuna karistused on tühised.


Milleks on vaja 13 miljonit krooni

13 miljonist kroonist 5 miljonit läheb haigestunute raviks, 2 miljonit kulub testimiseks. Nelli Kalikova sõnul ei tähendaks see totaalset testimist, vaid teste neile, kellel on kahtlus. Ülejäänu 6 miljonit krooni peaks minema ennetustööks ehk siis selgitustöö tarvis nii narkomaanide kui mittenarkomaanide hulgas. Praegu maksab ühe noore mittenarkomaani nõustamine (kuidas võib nakatuda, kuidas seda vältida, turvaseks jne.) 10 krooni. Narkomaani nõustamine maksab kuni 150 krooni, nakatunu diagnoosimine 1000 krooni (esimene test 35, kahtluse korral lisauuring 750 ja lisaks veel kordusuuringud). Aidsihaige ravi maksab juba 10 000 krooni kuus. “Kui me veel kaua ootame ja koonerdame, siis vajaminevad summad aina kasvavad,” hoiatab Kalikova. Selle aasta esimese nelja kuuga diagnoositi 524 HI-viiruse kandjat. Aastate jooksul on Eestis registreeritud 1010 HIV-positiivset, Eestis elab neist 962, seitse on aidsihaiged.

Krista Taim