Solgutatud Savisaar
Mina olen ikka öelnud, et tee, mis sa teed, aga ära inimesi solguta. Solgutamine on kole. Kui ma laps olin, elas meie külas üks vanaeit, kes solgutas oma kasse, muudkui tõstis neid ühest kohast teise. Kassid venisid välja nagu püksikummid - kui vanamoor neid tassis, siis looma pea oli eidel kaenlas, aga jalad lohisesid maas.
Ka tiblad olid solgutamise peale meistrid. Saatsid inimesele kutse, et tulgu kohe majavalitsusse, aga kui inimene kohale läks, siis öeldi talle, et tulgu hoopis homme kell üks. Inimene pidi ennast töölt ära küsima, aga kui ta ähkides majavalitsusse jõudis, siis lasti tal seal neli tundi oodata ja lõpuks öeldi, et tulgu aga homme uuesti. Paljud läksid sellisest solgutamisest hulluks ning neil tekkisid maohaavad.
Miks ma neid vanu asju meenutan? Sellepärast, et minu juures käis hiljuti Savisaar. Oli näost täitsa hall. Sai tuppa ning vajus kohe nurka pikali nagu kott.
“Sa ei tea, kui väsinud ma olen!” oigas ta. “See Tõnis Palts solgutas mind hirmsasti. No mina ei tea, milleks ta mind Hundisilmalt ära kutsus? Mul oli seal nii hea ja rahulik olla. Järsku Palts helistas, nagu tuli takus teisel, et tule kohe Tallinna, hakkame läbirääkimisi pidama. Aga ega minul pole see linna tulemine kerge! Üksainus buss käib päevas, see väljub hommikul kell kuus. Ma panin kella helisema, ärkasin üles, läksin bussi peale. See sõitis kolm tundi! Iga posti juures peatus, keerutas ja tiirutas mööda külavaheteid, nii et mul läks süda pahaks. Lõpuks jõudsin siiski Tallinna, kurnatud ja higine, läksin linnavalitsusse ja hakkasin Paltsiga rääkima. Mitu päeva rääkisin. Öömaja sain vana sõbra Enn Eesmaa juures, aga Eesmaal on lutikad, need sõid hirmsasti, üldse magada ei saanud. Panin voodijalad veekaussidesse ja valvasin kogu öö. Ja mis kasu nendest kannatustest oli? Rääkisime ja rääkisime, lõpuks Palts ütles, et aitab küll, mine koju tagasi, Edgar, mul polegi sind vaja. Ma küsisin, et miks sa mind sedasi solgutasid, Tõnis? Mis mõte sellel oli? Ma olen praegu väsinud nagu laip. Nüüd pean veel bussi ootama, see läheb alles nelja tunni pärast. Ivan, luba, ma tukun natuke sinu juures, muidu ma suren ära.”
Loomulikult olin ma nõus. Edgar jäi kohe magama ja mina katsin ta sooja tekiga. Enne bussi väljumist ajasin ta üles. Vaene mees lausa tuikus, kui uksest välja läks, aga oli siiski hirmus õnnelik, et niigi palju puhata sai. Ta oli täitsa ära solgutatud. Nii ei tohi teha inimesega!
