Soomaa valitsejail Tallinna-suurune veeriik

 (2)

Soomaa valitsejail Tallinna-suurune veeriik
----

“Siin on fantastiline!” ütleb halli habeme taga nooruslikke silme peitev Aleks. Peab pausi, vaatab otsa justkui kontrollides, kas tema mõte ikka jõudis pärale, ning lisab: “Absoluutselt fantastiline!” Oleme Soomaal, Karuskose talu ainukeses majakeses, kuhu kuiva jalaga ligi pääseb, kirjutab reporter Anneli Ammas Tallinna pindala võtvalt veteväljalt.

Karuskose ning metsavahi talu juurde ei pääse juba poolteist nädalat normaalselt mööda metsateed jalutades. Metsatee asemel on jõgi või järv või tont teab mis nime kandev veekogu.

Ka metsatee on siinkohal liiga vähe öeldud. Taluhoovid on veeväli, kus õunapuu all hõljub – ilmselt isegi õige koha peal – pikk pink, aia nurgas hulbivad sügisesed viimased õunapabulad, saunalaval võiks istuda varbad vees. Läbimärjast puuriidast on vee peal vaid ülemine osa.

Aleks sõidab külalistele jõe äärde vastu – Karuskose asub jõe kaldal, millest üle läheb rippsild. Nii nad räägivad. Osa sillast on isegi vee peal ja sinna võib kuiva jalaga astuda. Aleksi kanuu ninas niutsub krants Tingo nagu ikka, kui sõbralik koer inimesi näeb. Tingo kuudist paistab vaid katus.

Aleks ja Tingo ning kaks kassi näevad sellist vett esimest korda elus, sest Aleks elab Karuskosel alles poolteist aastat ning mullu talvel-kevadel vesi üle kallaste ei tõusnud. Aleks on tegelikult ukrainlane ja tema nimi on Aleksei Linnik – 54 aastat noor mees. Ja tal on 7000 eksemplarist koosnev liblikakogu ning elektrita majakese riiulil kümned loomaraamatud.

Viimane tõeline suurvesi oli Soomaal kolm aastat tagasi, kui vesi tõusis tavalisest suvisest tasemest üle nelja meetri kõrgemale. Nüüd on tase 3,6 meetri peale pidama jäänud. 1930. ja 1950. aastail olla vesi vahel isegi üle viie meetri tõusnud. Aga nii vara – veebruari algul – ei ole sellist vett nähtud.

Aleks veab näpuga mööda tihedalt täis kirjutatud märkmikku. “Esimesel, teisel ja kolmandal jaanuaril oli külmakraade, aga edasi, näe, kogu aeg pluss, vaid paar päeva veidi miinust,” selgitab mees ning lisab, et lund oli enne seda ka kõvasti – oma kolmkümmend sentimeetrit ja nüüd on see kõik sulanud ja jää jõgede peal ka jooksma saanud. Lihtsalt öeldes, niimoodi see üleujutus tekibki ja talvine märg maa sisse ei kao.

Miks inimene rajab kodu vee keskele? “Miks nad seal elavad? Kas nad ei teadnud, et vesi võib taluõue tulla?” imestab kolleeg. “Miks inimesed sellisesse kohta üldse maja ehitasid?”Tõepoolest, miks? Aga inimesed teevadki vahel imelikke asju, millest enamikul raske aru saada.

Karuskose lugu on aga selline, et Joosep ja Lilli ehitasid veel enne teist ilmasõda sinna endale talu. Poolakast puskariajaja Joosep on juba tükk aega tagasi päriseks lahkunud, Lilli kolis mõned aastad tagasi kodutalust välja. Aivar Ruukel – loodushuviliste seas üle Eesti tuntud mees – ostis lõpuks Lillilt talu ära ja võttis bioloogist Aleksi majahoidjaks. Kirjut rätikut kandev Aivar korraldab ühena paljudest Soomaa jõgedel kanuumatku. Seega pole Karuskose enam kellegi päriskodu, vaid turismiäri. Mis esialgu muidugi sisse ei too, vaid välja viib.

Aivar helistas nädala algul sõpradele-tuttavatele ja kutsus loodusestiihiat vaatama. Vastlapäeval kohtume Aivariga vee ääres, et viia Aleksile veidi toidukraami.

Seltskonnas on kaks toredat tüdrukut, kes eelmisel õhtul Soomaa looduskaitseala keskusest jalgsi Riisale tulnud. Bioloogist Imbil ja arhitektuuritudengist Üllel polnud kummikuid jalas ja nii võtsid saapad jalast – sokid jätsid siiski “soojaks” alles – ning marssisid põlvini vees paarkümmend meetrit mööda teed. Imestasid isegi, et haigeks ei jäänud, ning tulid järgmisel hommikul matkale.

Miks ometi inimesed nii teevad? Aivari isa Ain Ruukel räägib, et kanuumatkadel käivad ekstreemsusi otsimas enamasti noored inimesed linnafirmadest. Väga palju on nende seas nn arvutiinimesi. Aga sellisel metsaalusel kanuumatkal pole Ain isegi varem käinud. Mees tõmbab tugevate tõmmetega paati edasi, terava servaga jää kriibib kanuukülge. Üle tee vuliseb väike kosk ja pea kohal kõrguvad puud.

“Kunagi elas siin metsavaht, kes oli kõva jahimees ja kui ta jalad juba haiged olid ning metsas enam loomade jahil jooksmas käia ei jaksanud, seisis seal selle suure puu all ja ootas, kuni metssead tulevad – kolm siga sai niimoodi kätte,” räägib Ain.

Tihe liiklus veeväljal. “Tere!” Tegelikult on see ikka üks imelik lugu küll, et sellisel vett täis metsaalusel, kuhu ei peaks kellelgi asja olema, aerutab vastu veel mitu paati.

Külamees Arno Riis meenutab, kuidas ta nelja-viieaastaselt Karuskosel ilvesesuppi sõi. “Väga hea liha on ilvesel, aga koer seda suppi ei söönud,” räägib Arno, kes eluaeg nii palju vett näinud, et ei imesta enam millegi üle. Hoopis ilveseliha tuleb talle meelde sel ülivesisel vastlapäeval.

Pöörame metsa alt läbi rägastiku kanuule teed rajades põllu peale. Ühe oksakese otsas ripub möödunudaastane linnupesake. Veteväljal selle koha peal, kus muidu tee, tuleb laiu veekaari võttes buldooser. Mida ta ometi seal vees lükkab? Lainetus paneb viimase kanuu koos fotograafidega kõikuma. Üle põllu aerutavad naine ja väike poiss hämarduva metsa poole. Mis ometi ajab inimesi sellise ilmaga – taevast sajab seenevihma – metsa minema?!

“Homme on grupp ja nädalavahetusel ka,” räägib Aivar. Vastlapäeval arvab Aleks, et suurvett jagub veel nädalaks.

“Kevadel on tavaliselt nädalapäevad sellist suurvett, nüüd jätkub ilmselt paariks nädalaks,” arvab Soomaa “viiendast aastaajast” kaardi joonistanud Andres Tõnisson. Kõige suurem talijärv on Soomaal olnud 210-ruutkilomeetrine. Tänavu on see väiksem, kuid võib vee lisandudes võtta isegi 158-ruutkilomeetrise Tallinna piirid.

Eile Soomaal. Aivar Ruukel võtab telefonitoru ja läbi katkendliku kõne kostab, et külm on metsaalusele veele paarisentimeetrise jääkaane peale tõmmanud. Aivar ütleb, et sellest saab läbi küll. “Jää pole võimatu – ainult vaeva tuleb rohkem näha,” hõikab torusse. “Tänaste kanuusõitjatega me metsa alla ei läinud ja Aleksi juurde sisse ei pööranud, aga homme (täna – toim) lähen kindlasti koos loodusfotograafidega.”

Aivar hõikab veel, et kui nüüd külmaks jääb, siis tuleb kevade poole uus üleujutuse aeg ja saab metsa all veel kanuumatku teha.

Anneli Ammas

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare