Soome esimese klassi õpetaja: harjutame mõtlemist
Kaks väikest hiina tüdrukut ripuvad pea alaspidi turnimisredelil ning õõtsuvad maa ja taeva vahel. Üks lööb kogemata jalaga teisele vastu pead, ehmub, teeb siis talle pai ja ütleb selges soome keeles „anteeksi” ehk „anna andeks”. Nendest lähevad mööda kirjudesse pearättidesse mähitud mustanahalised tüdrukud, kes arutavad samuti puhtas soome keeles just lõppenud tunni teemasid. Valgete juustega poisid mängivad sealsamas maahokit, tormates, kepid käes, edasi-tagasi üle hoovi. Oleme Meilahti algkoolis Helsingis.
Siin koolis õpivad ligi kahekümnelt maalt pärit lapsed. Kõige rohkem on hiina päritolu lapsi, kuna tegemist on ainukese Helsingi kooliga, kus saab õppida hiina keelt. Esialgu oli see mõeldud Soome elama tulnud hiinlaste lastele, et nad saaksid õppida oma emakeelt. Siis aga hakkas tulema ka lapsi, kes on vanematega elanud Hiinas ja seal koolis või lasteaias käinud ning Soome tagasi tulles soovisid keele õppimist jätkata. Kuid nüüdseks on hiina keel nii popiks saanud, et seda on õppima asunud ka tavaliste soome perede lapsed, kelle vanemad usuvad, et hiina keele oskusest saab suur eelis rahvusvahelise äri ajamisel.
Neid, kellele hiina keel on emakeel, õpetab Hiinast kohale tulnud õpetaja, kes ise ei räägi üldse soome keelt. Õpilasi, kes on kas hiina- või kakskeelsed, on tänavu kaheksa. Neid soome lapsi, kes alustavad hiina keele õpinguid nullist, aga juba 16. Kooli direktor Päivi Paakkanen möönab, et soome vanemate huvi asja vastu kasvab aasta-aastalt. „Hiina on tuleviku keel,” naerab esimese klassi õpetaja Reija Toikka-Klutse.
„Laste arvates ei ole hiina keel raske. Üks tüdruk, kes hakkas kolmandas klassis inglise keelt õppima, ütles, et inglise keel on palju raskem ja keerulisem kui hiina keel,” kirjeldab Toikka-Klutse muheldes. Hiina keele õpet alustatakse rääkimisega ja kirjutatakse tavaliselt häälduse järgi, mitte kohe hieroglüüfides – see tuleb hiljem.
Kirev seltskond
Soomes on tavaks, et kõik eri maadest pärit lapsed peavad saama õppida ka oma emakeelt. Samuti on kõigile Soome tulnud immigrantide lastele, kes ei oska soome keelt, korraldatud oma ettevalmistusklassid. Seal veedetakse terve esimene õppeaasta keelt õppides. Osas tundides, nagu muusika ja kehaline kasvatus, hakatakse käima koos teiste lastega ning tehakse nende ja õpetajatega tutvust. Poole aasta pärast algab matemaatika õppimine, mida saab teha ka soome keelt veel päriselt oskamata. Siis tulevad teised reaalained. Ja kui nad lähevad edasi soome kooli, siis enamasti pannakse nad üks klass allapoole, et sisseelamine läheks kergemalt – seal on palju tuttavat ees ja laps tunneb end enesekindlamalt.
„Meie lastel on selles suhtes juba värvipimedus,” märgib õpetaja Leena Toikkanen. Mis pole ka ime, kui koolis ei ole mitte üks silmatorkav mustanahaline laps trobikonna heledapäiste vahel, vaid kogu seltskond on kirev. Kui igaüks on väga erinäoline ja omapärase taustaga, siis ei saagi diskrimineerimist tekkida. Need lapsed õpivad juba väikesest peale, kui suur ja lai on maailm. „Vanasti moodustas lapse maailma tema pere ja lähedased sõbrad. Nüüd, kui meile tuleb jälle mõni uus õpilane, siis uurime kaardilt, kus tema maa asub. See on ju palju huvitavam viis teise kultuuri kohta õppida, kui sa tunned sealt kedagi. Võõrakartus kaob,” räägib Toikkanen.
„Raske on siis, kui vanemad on pärit riigist, kus pole võimalik haridust saada. See tähendab, et vanemad ei oska last aidata kodutööde tegemisel, sest nad ise ka ei tea, kuidas õppida,” räägib õpetaja Toikka-Klutse. Nendeks puhkudeks on välja mõeldud eraldi kodutööde tegemise klubi, kus laps ei käi iga päev, vaid siis, kui vaja on. Koos tehakse pärast kooli kodutöid ja seal aitab neid kooliskäimise abiline.
„Siia kooli pääsevad kõik lapsed,” kinnitab esimese klassi õpetaja Mervi Matero. Ehk Soomes ei tehta mitte mingisuguseid katseid esimese klassi lastele. „Lapsed alustavad oma lähipiirkonna koolides.”
Koolipiirkonnad kui sellised on küll olemas, aga praktika on, et kõik võetakse vastu. Samal ajal on lastel võimalik minna ka teistesse koolidesse. „Aga seda juhtub vähe, sest vanemad tahavad, et lapsel oleks lihtne ja kool oleks lähedal,” räägib algkooli direktor Päivi Paakkanen.
Ka on Soome koolide tase suhteliselt ühtlane. „Meil ei ole ka piirkondi, mis oleks sotsiaalselt väga halval järjel,” selgitab Paakkanen suuremat pilti. Seda on püütud korralda juba linna planeerimisel, näiteks on sotsiaalmaju ehitatud teadlikult eri linnaosadesse, mitte ühte kohta kokku, et hoida ära slummide teket.
Soome kooli saladus
„Me teeme koostööd juba lasteaedadega enne laste esimesse klassi jõudmist,” kirjeldab Matero. „Teeme tutvust, mis lapsed on tulemas, kes vajab erituge.” Algkoolis on peale tavaõpetajate olemas ka eriõpetajad, kes tegelevad individuaalselt õpilastega, kes vajavad lisatuge.
Esimesse klassi tulijad jagatakse kahte rühma: need, kes on lugejad, ühte rühma ja neid õpetab üks õpetaja ning need, kes alles alustavad lugema õppimist, teise rühma ja nendega tegeleb teine õpetaja. „Nii et iga laps saab seda, mida ta vajab,” märgib Matero.
Seega saavad nad esimesel aastal lihvida oma oskusi ja kui teise klassi minnakse, jätkab iga laps tavalises klassis ja eraldi lugemisrühmi enam ei ole. Matero sõnul on viimasel ajal olnud nii, et umbes pooled esimesse klassi tulevad lapsed oskavad lugeda ja pooled veel ei oska.
Eriõpetaja annab, kui vaja, eraldi harjutustunde. Enamasti neljale-viiele lapsele koos. Või tuleb klassi tavalise tunni ajal ja toetab seal neid, kes veidi abi vajavad.
Meilahti algkoolis on ka kaks eraldi klassi erivajadustega lastele. Eriklassides on nii õppimis- kui ka käitumisraskustega lapsed. Nad asuvad sealsamas, teiste klassidega koos. „Eesmärk on, et lapsed areneksid ja saaksid üle minna tavakooli,” ütleb ühe sellise klassi õpetaja Leena Toikkanen. Osa nende laste tunde toimub koos teiste lastega ja üleüldse tehakse palju koostööd. Kui õpetajad panevad tähele, et mõni eriklassi lastest saab paremini hakkama, siis läheb ta üle tavaklassi.
Mis siis ikkagi on Soome kooli saladus? Miks tuuakse ikka ja jälle just Soome kooli esile rahvusvahelistes võrdlustes? Nii väga heade akadeemiliste tulemuste tõttu kui ka sotsiaalse tasakaalustajana – kool aitab paremale järjele ka halvemast sotsiaalsest olukorrast pärit lapsed.
„Üks oluline asi, mis nüüd viimaste uuringutega on välja tulnud, on emade haridus,” vastab direktor Paakkanen. „Selgus, et just see on kõige olulisem, rohkem, kui näiteks isa haridus, mis mõjutab lapse hariduskäiku.”
Üldisemalt rääkides mängib aga rolli ka hariduse tähtsaks pidamine terves ühiskonnas ja sellega seotud traditsioonid. „Ei tule kõne allagi näiteks, et laps ei käi koolis,” märgib Paakkanen. Seetõttu ei ole ka Soome koolidest peaaegu üldse väljakukkujaid.
Samuti on oluline tõhusa eriõppe pakkumine kõigile seda vajajatele. See, et nõrgemate eest kantakse hoolt, ongi Soome kooli peamisi märksõnu. „Kõiki saab õpetada ja ka õpetatakse,” ütleb Paakkanen.
„On vaja kohe algusest tegeleda lapse probleemidega,” sõnastab ühe juhtmõtte eriklasside õpetaja Leena Toikkanen. „Näiteks kui laps ei oska keskenduda, siis juba lasteaias nähakse neid probleeme ja asutakse nendega tegelema.” Lasteaias käib seejuures peaaegu sada protsenti Soome lastest, ka see on muutunud iseenesestmõistetavaks.
„Lapse koolis käimine seisneb palju enamas kui õppimine,” lisab Toikkanen. „Laps peab õppima ka teiste õpilastega suhtlema. Näiteks kui edukas saab keegi täiskasvanuna olla, kui ta ei suuda oma kaaslastega suhelda?”
Tähtis on aga seejuures tegeleda kõigi lastega vastavalt nende võimetele. Parematele annavad õpetajad näiteks lisaülesandeid.
Kuni neljanda klassini ei panda hindeid mitte numbrites, vaid sõnaliselt. „Mõte on selles, et nii väga ei võrreldaks. Lapsel peab olema aega esimestel aastatel areneda. Ei ole vaja kohe väiksena alustada sildistamisega,” sõnab Toikkanen. „Me õpetame otsima infot ja seda siis ära kasutama.”
„Üks edu saladusi on ka meie õpetajate tase, nad on väga hästi koolitatud,” toob välja direktor Paakkanen. Õpetaja haridus on nii hinnas, et konkursisõela läbivad vaid parimad. „Ja nüüd nad oskavad ülikoolis valida õpetajaametisse häid inimesi, sest ega igaüks sellesse ei sobigi,” lisab Toikkanen.
Õpetaja palk on seejuures umbes riigi keskmine, ehkki kui sellest õpetajatega juttu teha, märgivad ka nemad, et eks alati tahaks juurde.
Vähem kirjatööd
Õpetaja Toikka-Klutse, kes on käinud ka Eesti kolleegidega tutvumas, toob esile mõned erinevused Eesti kooliga. „Meie õpetajatel ei ole nii palju kirjatööd kui teie õpetajatel. Kirjatööd, mis ei ole seotud õpetamisega,” räägib ta. „Meil ei ole vaja iga tunni järel kirjutada kõike üles. On küll olemas tööplaan, aga direktor usaldab mind, et ma järgin seda.” See annab igale õpetajale vabaduse korraldada tundi oma äranägemise järgi ja otsustada õpetusviiside üle.
Samuti ei ole Soomes õpilastel päevikuid. „Aga miks seda vaja on? Ma saadan vanemale internetis teate, kui kodutööd on tegemata. Tunniplaan on olemas netis. Lastel on see välja prinditud ja kodus külmkapi peal ja klassis lauale kleebitud. Meil ei ole vaja iga päev raisata aega päeviku täitmisele,” kirjeldab õpetaja.
„Esimestes klassides on oluline, et laps saab harjutada mõtlemist,” ütleb Toikka-Klutse. „Tal peab olema luba teha vigu. Ei peaks andma kõike valmiskujul ette, vaid laskma neil endil mõelda. See arendab iseseisvat mõtlemist ja oskust seda teadmist kasutada.”
„Lapsed peavad õppima ise otsima lahendusi, omaette. Me julgustame, et lapsed ise mõtleks endale ülesandeid välja. Näiteks mõne suulise ülesande ja siis pakuvad, kus seda saaks elus kasutada. Sest kogu õpitu peab käima eluga kaasas,” lõpetab Toikka-Klutse.
