„Puhastuse” eri maades ilmumine täidab kirjaniku aja. Praegu on ta Rootsis, kus kulutas kolm päeva intervjuusid andes. Järgmiseks saab Norra.

„Puhastus” on leidnud eri kohtades erinevat vastuvõttu. Just Põhjamaades on raamat äratanud suurt tähelepanu. „Muidugi on huvitav kuulda kogu aeg uutest tõlgendustest ja põnev, mis jälje raamat eri maades jätab,” ütleb oma turneede ja raamatu vastuvõtu kohta Eesti juurtega Sofi Oksanen. „Rootsi kriitikud on olnud nii ülevoolavad, et olen päris üllatunud. Olen mitu korda öelnud, et enam paremat kriitikat pälvida pole võimalik, kuid olen iga kord eksinud. Ehk nüüd siiski ütlen jälle, et see kriitika on ultimatum, paremat olla ei saa.”

Romaani, mille peategelaseks on lihtne eesti naine Aliide, on arvustatud kõigis olulistes Põhjamaade meediaväljaannetes. Kiitust väljendades on jõutud juba sõnalise ilutsemiseni. „„Puhastus” on vaikiv romaan, mille kunstiline valgusjõud hämmastab,” kirjutas mõjukas Rootsi leht Dagens Nyheter. Expressen en­nustas „Puhastusele” Põhjamaa­de kirjandusauhinda. Põhjamaade Nõukogu poolt välja antava väärika auhinna saajat valitakse Helsingis märtsi lõpus. „Puhastusest” on olnud juttu kui selle auhinna kaalukast nominendist.

Palju kingitusi

Raamatu tutvustamise tuur ei läinud mööda ka Eestist. Siin veedetud raamatuesitluste nädala jooksul käis Oksanen muu hulgas väiksemates kohtades, näiteks Saaremaal. „Kuressaares oli tore käia, pole seal aastaid olnud. Muidugi on tore kohata inimesi, lugejaid. Sain lugejatelt kingituseks palju raamatuid, mõne tiraaž on müügilt kadunud, nii et sain sõbralikelt lugejatelt raamatuid, mille hankimine oleks olnud raske. Suur tänu kõigile nende eest!”

Raamatud ei olnud ainukesed kingitused. „Mulle toodi ka palju maikellukesi, Eestis kasvanud Soome rahvuslilli. Ja veel neid siniseid lilli, mille soomekeelset nime ma ei tea ja mida eesti keeles kutsutakse meelespeadeks. Väga liigutavad hetked. Ja muidugi oli huvitav kuulda inimeste enda elusaatusest. Need hetked olid sellised, mis tekitasid kahjutunde, et mu vanavanemad enam ei ela. Oleks olnud aus, kui nad oleksid saanud näha kas või osa sellest kõigest.”

Raamatu tutvustamise töö pole siiski ainult rõõm. „Lõputu ja pausideta rääkimine paari aasta tagusest raamatust (mis on mulle vana lugu, kuid lugejatele uus) ei aita ilmselgelt keskenduda uutele teostele.”