Soome-ugri üliõpilased: me pole venelased, vaid marid, komid…
Vestlusringis Tartu ülikooli Ariste keskuses osales kaheksa endist ja praegust soome-ugri magistranti ja doktoranti. Kõigi pikema staaÏiga Eestis viibinu saabus siia kuusteist aastat tagasi.
Esimese kogemusena nimetasid paljud, et siinne tegelikkus ja Vene meedias kajastatav Eesti on eri asjad. “Oleme meedia ohvrid, arvasime, et Eestis ei saa vene keelt rääkida,” ütlesid tudengid, kes praegu räägivad eesti keelt.
Sel taustal häirib neid venelaseks pidamine, olgu siis põhjuseks aktsent või venepärane nimi. Eestlastega suheldes on kogetud, et suhtumine võib muutuda, kui saadakse teada, et Ivanovi nime taga pole venelane, vaid hoopis komi. Juhtub sedagi, et hiljem peab eestlane oma komi tuttavat hoopis… udmurdiks, aga see ajab pigem naerma. Ent juhtum, kui üks õppe-jõud ütles soomeugrilaste kohta “meie venelased”, jäi kauaks hinge kriipima.
Paraku ei jõua mitmele siinsele venelasele pärale, et Venemaal elab teisigi rahvusi peale venelaste. Kõiki Venemaalt tulnuid peetakse hoolimata selgitustest venelasteks. Kui aga venelasega peaks jutt minema mari või udmurdi kirjanduse peale, vaadatakse soomeugrilasi arusaamatu pilguga. Tundub, et tihtipeale ei mõisteta, et ka väikerahvastel on oma kultuur.
Kui venelased ütlevad otse, mida arvavad, siis eestlased pigem mitte. Kui venepärase nimega soomeugrilane peaks internetis oma nime kasutades midagi kommenteerima, lajatavad eestlased lagipähe, jõudes välja ka selleni, et nimetavad hõimlase okupandiks. “Ju arvatakse, et kui valdame vene keelt, oleme väga venemeelsed…”
Kodumaa ei oota
Kuna Eestis on hõimurahvastest palju juttu, teatakse siin eri soome-ugri rahvaid paremini kui Soomes. Ka seal on soomeugrilastel raskusi selgitamisega, et mari või komi on midagi muud kui venelane.
Soomes õppinud-töötanud ja siis Eestisse pöördunud noored on kogenud, et nende eesti keelele lahe taga lisandunud soome aktsent avab siin paremini mõnegi ukse kui võrrelda seda vene aktsendiga. On selgunud, et Eestis koheldakse idapoolseid ja läänepoolseid välismaalasi erinevalt. Läänepoolseid märksa paremini.
Näiteks üks Tallinnas ühis-elamukohta taotlev soomeugrilane oli sealse mitte just sooja suhtumise pärast tõsiselt häiritud. Kui ta aga ajas sama asja Saksamaalt, oli suhtumine teine. Ühiselamus levis kogunisti jutt, et elama tuleb… sakslane.
Ka selles on vahe, kas korraldada Eestis elamist Venemaa avarustest või Soomest. Viimasel juhul muutus kahekuuline vastuse ootamise tähtaeg kahenädalaseks.
Soomeugrilased tõdesid, et vastavalt maailmavaatele võib eestlasi jagada kaheks. Ühed vaatavad silma ja küsivad: kust sa tuled ja kuidas sul läheb? Teised vaatavad mööda ja küsivad: miks sa siia tulid ja millal ära lähed?
Kas tudengid aga kavatsevad õpingute järel oma kodumaale naasta? “Jah, kui oleks tööd ja palka,” kosteti kui ühest suust. Samas vihjatakse neile kodumaalt, et Eestist tulles on märk küljes – neid peetakse natsionalistiks. Venemaal on aga igasugune rahvuslus, kui see pole suurvene marurahvuslus, põlu all. Umbes 3000 rubla suuruse palgaga oleksid tudengid nõus kodupaigas töötama, aga pakutud on ka kõigest 700 rubla.
Soome-ugri õppurid muutuvad vaikseks ja mõtlikuks, kui nende kodupaikadest rääkida. Tõdetakse, et kuigi seal on kodu ja sugulased, tunnevad nad end seal juba võõrana. Nii on ka soovitatud, et mingu nad Euroopasse tagasi, ärgu segagu kohapealset elu.
Elu kui inkubaatoris
Eestis õppimiseks peavad Venemaa soomeugrilased hankima elamisloa, üldjuhul antakse see aastaks. Luba on aprillisündmuste järel märksa raskem hankida. Just Eesti Moskva-konsulaadiga suhelnud tõdevad, et tihtipeale koheldakse neid kui potentsiaalseid vaenlasi või našiste. Mõni tudeng on pidanud Moskvast tuhande kilomeetri kaugusel asuvast Mari vabariigist mitu korda konsulaati kohale sõitma, et pabereid korda ajada. Ja kohale jõudes selgus, et ikka on midagi valesti. Kokkuvõttena paluvad hõimlased eestlastel nendega alati eesti keeles suhelda, mitte lasta end aktsendist heidutada. Nad on tänulikud hõimurahvaste programmile stipendiumide eest ja Eesti riigile abi eest. “Elame nagu inkubaatoris,” kõlas tõdemus üksmeelse naerupahvaku saatel.
Paljudel on meeles, kui hästi neid Tartus vastu võeti, suhtumine oli parem kui kodumaa ülikoolides. “See, et õppejõud kutsuvad meid külla ja võtavad kui pereliikmeid või sugulasi, on liigutav,” nentisid üliõpilased.
Hõimurahvaste programmi stipendiaadid
Marisid ja udmurte
Eestis kõige rohkem
•• Sel õppeaastal on Eestis 40 soome-ugri tudengit, neist õpib Tartus 31.
•• Kõige enam on marisid, keda on 12, ja udmurte – neid on 11.
•• Lisaks on viis ersat, kolm permikomi, kaks mokšat, karjalast ja hanti, üks sürjakomi, liivlane ja vepslane.
•• Põhiliselt õpivad hõimurahvuste noored soome-ugri keeli, aga ka õigusteadust, meediat, kultuuriuuringuid, lingvistikat, majandust.
Kommentaar
Jaak Prozes,
Fenno-Ugria Hõimukeskuse juhataja
Selles pole midagi imelikku. Venemaal sai külarahvas perekonnanimed põhiliselt 20. sajandi alguses, need tuletati kas pühakute nimedest või võisid olla ka otsetõlked. Arvestati ka isanimesid – kui olid sündinud Vassili pojana, sai sinust Vassiljev.
Kuna soomeugrilased võtsid vastu ristiusu, siis loobuti vanadest kas omakeelsetest, aga näiteks marid tatarikeelsetest perenimedest. Juhtus, et terved piirkonnad võtsid näiteks Ivanovi perekonnanime. Üheks selliseks piirkonnaks on Morko rajoon Marimaal.
Oma- või tatarikeelsed perekonnanimed on säilinud looduseusu säilitanud maridel ja udmurtidel, kes enamasti elavad kas Ba‰kortostanis või Tatarstanis. Tõsi, tihtipeale käänduvad nad venepäraselt, näiteks ov-lõpuline Abdulov.
Viimastel aastatel on rahvusliku intelligentsi seas süvenemas tendents panna lastele omakeelseid nimesid, näiteks maridel Talvi – Võimas, Erõk – Vabadus, Ervi – Hommikujõud jms. Samuti tuletatakse nimesid pühakute omadest, näiteks Aleksander – Et‰an, Vassili – Vasli, Vladimir – Laid.
Venepärast perekonnanime on vahetatud ka marikeelse vastu. Näiteks tuntud Mihhailovitest kirjanike-ühiskonnategelaste nimevahetus Juzõkainideks. Alati ei pruugi aga nimega olla nii lihtsad lood ja levinud on ka n-ö salanimed, mida igaühele ei öelda, sest nimes on vägi.
Soome-ugri rahvaste rahvusintelligentsi seas on kostunud aeg-ajalt mõtteid prekonnanimede reformiks. Umbes nii, nagu tegid eestlased 20. sajandi 1930. aastatel nimesid eestistades. Paraku on reaalsus siiski teine.
