Kohtumise otsustame määrata ajale pärast ametliku tööpäeva lõppu – enne on lastega lihtsalt väga palju tegemist. Nagu Merle seda ise sõnastaks, peab ema olema elav märkmik: jätma meelde kõik koolitööd, huviringid ja trennid ning pärastlõunal peab ema ka õppima. “Lastel pole nii palju vaja õppida. Minul on kõva pea, ikka on vaja üle korrata,” ütleb ta muiates.

Merle päev algab alati, aga vahel ei lõpegi, enne algab lihtsalt järgmine päev. “See väike meil lihtsalt aeg-ajalt korraldab nii,” viitab Merle 1,2-aastasele Oskarile. Ei maksa imestada, et see kõik on natuke raske, sest Merle on üksi emaks kaheksale lapsele ja on nüüd seda tööd teinud juba kümme aastat, kui SOS-emaks olemist saab üldse nimetada tööks selle tavapärases mõttes.

Abipakkuja pakub, mitte ei nõua

Merle lapsed ei ole Merle oma lapsed, vaid lapsed, kes on elu näinud rohkem, kui nende iga, rõõmsaid nägusid ja avatud meelt arvestades oletada võiks. Enamasti on nad pärit probleemsetest peredest, mis on mingil põhjusel purunenud. Keerukate kogemuste tulemusel kannatavad nad arenguhäirete all, mille kinnituseks on õpiraskused koolis ja raskused inimeste usaldama õppimisel. Sellepärast pole ei SOS-emadel ega ka adopteeritud laste mõnel vanemal neid kerge mõista, kuid Merle teeb oma parima, et lapsed kasvaksid üles armastuse toel.

Ometi on ka armastamine ja aitamine teinekord raske. “Ma võin küll arvata, et ma siiralt armastan ja aitan seda last, kuid kas laps ikka tahab, et teda aidatakse? Ja kui keegi tahab hakata last aitama, on tal kindlasti oma nägemus: et laps peab olema hea ja laps peab olema selline. Aga see laps kasvab ise ega pruugi üldsegi nii kasvada, nagu mina tahan. Kõiki asju ei saa elus muuta, osa asjadega peab lihtsalt leppima,” ütleb Merle. “Võib-olla alguses on kõik nii, et tahaks väga muuta, tegelikult on väga palju selliseid asju, mida ei olegi võimalik muuta. Ja abipakkuja ainuke asi on see, et ta pakub võimaluse välja. Kas laps selle abi vastu võtab, on juba tema mure. Ema muidugi tahaks, et ta võtaks.”

Probleem on Merle sõnul ka see, et paljud lapsed, kes SOS-lastekülla satuvad, ei oskagi midagi tahta. “Ma alustan sellest, et näitan talle võimalusi. Siis on lapse valik, kas ta valib selle elu, mis on siin, või selle, mis tal oli varem. Mina loon tema jaoks vaid valikuvõimaluse.” Merle töös on palju raskeid hetki, valu ja probleeme, kuid kui muud ei oska, siis lapsele pai teha ja teda kallistada saab alati, kinnitab ta.

Küsimuse peale, kes üldse nii raske tööga hakkama saab, vastab Merle: “Ellu jääb siin tugev isiksus, sest töötada tuleb lastega, kes on osanud väga rasketes tingimustes ellu jääda.” Enamik lapsi on juba varases eas läbi elanud kaotuskogemuse. Ühe või mõlema vanema surm, alkoholism ja hoolimatus on valud, mida lapsed endaga kaasas kannavad. Siiski kinnitab Merle korduvalt, et see töö talle meeldib, sest ta võtab seda väljakutsena. “On võimalik ise otsustada, kuidas üht või teist probleemi lahendada – töötada ja olla ema.”

Kõige olulisem on tingimusteta armastus

Erialalt on Merle füüsika-matemaatikaõpetaja ning lisaks on õppinud sotsiaaltööd. Mõned aastad on ta töötanud Põltsamaa keskkoolis, kuid hing ei andnud rahu ning tundus, et talle on maailmas olemas veel õigem koht. “Sattusin tööle Ääsmäe lastevarjupaika. Seda tööd pean oma eluülikooliks ja olen sellele kogemusele väga tänulik. Soovitan kõigil, kelle mõte liigub SOS-ema või mõne sarnase ameti poole, olla praktikal mõnes varjupaigas. Seal on probleemide kontsentratsioon eriti suur ja kiires muutumises,” selgitab Merle. Varjupaigast tuli ta juba koos mitme lapsega SOS-pereks ning täidab nüüd ema, kasvataja, õpetaja, psühholoogi ja sotsiaaltöötaja rolli ühes isikus.

Emaks olemise juures peab Merle kõige olulisemaks võimet tingimusteta armastada. “Ema juures on äärmiselt oluline lasta lapsel ise otsustada,” kirjeldab ta. “Vaatamata sellele, mida laps teeb ja mis ta arvab, peab ema talle ikka andma selle sõnumi, et ta armastab teda.” Ei saa esitada tingimusi selle kohta, et kui sa oled selline, siis ma armastan sind ja kui sa ei ole, siis ei armasta. See siin peab kõigest hoolimata olema kodu.” Tingimusteta armastamise on Merle õppinud lastelt.

Mida on lapsed Merlele veel õpetanud? “Ma väga kaua mõtlesin. Aga ühel hetkel sain aru, et õudselt oluline asi on õppida andestama. Nii nagu nemad on osanud oma vanematele andestada ja jätta asjad sinnapaika, olen ka mina õppinud andestama. See on kõige tähtsam asi, mida olen õppinud,” kinnitab Merle. “Aga see on iga inimese juures erinev. Mina võib-olla ei suudaks nii nagu lapsed andestada. Kuigi olen väga palju selles osas edasi liikunud.”

“Õpetan neile hoolimist ja üksteise armastamist, tähelepanu, ausust ja töökust – asju, mis käivad elu juurde,” räägib Merle. “Mis on tõeline rikkus, kas sada rubla või sada sõpra? SOS-lastekülas on lastel siiski õed ja vennad. Sul pole küll uhket autot ega mobiiltelefoni nagu mõnel rikkal klassivennal, aga on ema ja need, kes sinu peale mõtlevad ja sind armastavad. Need on elus tähtsad asjad.”

Lastele on oluline näha “normaalset” elu

Kuidas saaks SOS-emadele toeks olla? Kõige rohkem oleks lastel tarvis näha tavalist pere-elu. Lastekülas elavale 80 lapsele korraldatakse küll võimaluste piires ekskursioone, väljasõite ja laagreid, kuid enamasti jäävad nad siiski oma nö siseringi ega näe, kuidas elavad ja suhtlevad teised. Seetõttu peab Merle väga oluliseks tugiisikute ja -perekondade kaasamist. Lastele on äärmiselt tähtis selliste inimeste olemasolu, kes ei ole perekonna liikmed, kuid on valmis võtma endale vastutuse kasvõi ühte SOS-lasteküla last tingimusteta armastada.

Tugiisik saab SOS-lasteküla lapsi aidata näiteks sellega, et kaasab ühe lapse kord nädalas või kuus oma igapäevasesse tegevusse: võtab ta kaasa suvilasse, randa või muuseumi ning tegeleb temaga. “See on laste jaoks ääretult tähis, et keegi lihtsalt tegeleks nendega, ütleb Merle. Tugiisikuks soovija peab olema veendunud, et ta tahab selle vastutuse võtta pikemaks ajaks: tutvuda probleemidega ning jääda lapse kõrvale ka siis, kui tal on raske. “Sellist suhtumist ei saa olla, nagu mõnes kasuperes aeg-ajalt ette tuleb, et kui ilmnevad probleemid, siis last enam ei taheta,” sõnab Merle.

Aitamisviise on teisigi. Lapsi saab abistada ka materiaalselt (nt trenni rahastamine) või lisaõpetusega (matemaatika, bioloogia või keelte vallas), et neist kasvaksid ühiskonna täisväärtuslikud liikmed. Merle kinnitusel on lapsega lihtsalt tegelemine olulisemgi kui materiaalne toetus.

Kokku on Merle kümne aasta jooksul kasvatanud 11 last, kellest üks proovib juba iseseisvalt hakkama saada, kaks elavad SOS-noortekodus. 22-aastane Meelis üürib Tallinnas ühetoalist korterit (linn pole jõudnud veel korterit anda), mida kogu perekond on, hädavaevu kambakesi sisse mahtudes, külastanud. “Kui kümnendat aastapäeva tähistasime, siis pani korra mõtlema küll, kui lühike või pikk see aeg ikkagi on,” räägib Merle. “Aeg on pikk, kuid ma pole kordagi pidanud siiatulekut kahetsema. Ma olen endale ikkagi lapsed saanud – mis siis, et pole päris enda omad, aga nad on omaks saanud.”

Vaata ka

SOS-lasteküla otsib ema

Keila SOS-lasteküla kuulutas välja tähtajatu võistluse SOS-emade reservi loomiseks. Sobivad kandidaadid koolitatakse SOS-emaks, kelle põhiroll on asendada hooldajana lapse elus puuduvat vanemat ja aidata tal astuda iseseisvasse ellu.

Edukas kandidaat on motiveeritud pikaajalisest lastele pühendumisest; omab pedagoogilist/sotsiaaltööalast haridust või lastega/noortega töötamise kogemust; on iseseisev; kõrge empaatiavõimega; hea suhtleja; õpivõimeline ja oskab luua lastele turvalise kodu.

Kandidaadi soovitav vanus on 28–45 aastat. Pakkuda on töö ja elupaik peremajas, motiveeriv palk, erialane koolitus, SOS-süsteemi pensionisoodustus.

Võimalus on asuda tööle ka SOS-tädina (SOS-ema asendajana).

Emade reservi loomine ja hoidmine on jätkuv protsess, seepärast ei ole konkurss tähtajaline.

Info

• tel 679 0120

• e-post: soskeila@neti.ee

• Kui soovid SOS-lasteküla aidata tugiisikuna, võta ühendust Nele Ülesooga telefonil 504 9900 või e-posti aadressil: nele@sos-lastekyla.ee