Spermadoonorite laste teadmatus. Kes on mu õed ja vennad?

Eestil puudub täpne ülevaade anonüümsete sugurakudoonorite lastest. Ministeerium ei pea vajalikuks luua anonüümsete sugurakudoonorite registrit, mis aitaks maandada tahtmatu verepilastuse riski.

Selle aasta alguses nägi ühes suures Eesti haiglas ilmavalgust Mia (nimi muudetud). Teda ootasid pikisilmi nii tema bioloogiline ema kui ka ema elukaaslane. Noor perekond oli lapse saamist planeerinud pikalt, hoolikalt ja suure armastusega. Mia ema viljastati kunstlikult ja see oli paari jaoks ainus võimalus peret luua, sest ise nad lapsi saa.

Iseenesest ei ole Mia sünnis midagi eriskummalist, sest kunstliku viljastamise teel on Eestis paarikümne aasta jooksul sündinud juba umbes kuus tuhat last. Kuid Mia teeb eriliseks tema bioloogiline isa, kes on perekonna jaoks tundmatu spermadoonor. Noor pere teab isa kohta üksnes tema vanust ja rahvust ning füüsilisi näitajaid, nagu pikkus, kaal ning juuste ja silmade värv. Peale selle veel mõnda detaili, näiteks haridustaset ning kas isa on abielus ja kas tal on lapsi.

Peale Mia on anonüümsete doonorite lapsi Eestis sündinud vähemalt 500, kui mitte lausa üle tuhande. Täpset arvu ei tea keegi. Ei terviseamet, ravimiamet, tervise arengu instituut ega kõigi kolme eest vastutav sotsiaalministeerium.