Spiriti ruumides avati uus ööklubi Bon Bon
POOL TALINNA OLI AVAMISEL. Plusspoole pealt peaks esmalt ära mainima, et muusika oli küll hea. Kuid sisekujundus ja atmosfäär nii meeldivad ei olnud. Esimene korrus meenutab Bazaari, suuri muutusi toimunud ei olnud, kui mitte arvestada seda, et baarilett on nüüd toodud niigi tillukese alumise ruumi keskele, vanad toolid on kaetud punase riidega ning kellegi usinad sõrmed on meisterdanud hulgaliselt patju. Viiruk põles nurgas, seinas oli idamaine vaip ja lühtrid meenutasid samuti Aafrika mandrit.
Sisekujundaja Pille Lausmäe, kes on kuulsust kogunud suurepärase Bocca sisekujundusega, käis isiklikult Aafrikas neid vidinaid toomas. Miks ta pidi nii kaugele minema, jääb saladuseks, sest sarnaseid esemeid saab osta ka siinsetest idamaistest kauplustest.
Võib ehk öelda, et kodune, kuid selle klubi juures niisugust second-hand kodusust ei ootaks. Muljet tõmbab alla veel ka see, et tualettruumides ei paistnud mingit remonti kuskilt välja, uksenupud, mis varem juba poolenisti rivist väljas olid, on seda ka nüüd.
TEINE KORRUS ETEM. Teisel korrusel on juba natukene rohkem jumet, kui seal ei oleks suuri rahvamasse ega mängiks chill-out muusika, siis oleks neil suuril diivaneil päris meeldiv jalga kõlgutada ja kumavaid punaseid valgusseinu vaadata. Teine korrus on viks ja viisakas, aga liiga igav.
Jääb mulje, et tegijad tahavad luua midagi Studio 54 sarnast, nad tahavad oma uude klubisse kokku meelitada inimesi, kes tahavad käia klubis ennast näitamas, keda ei huvita, mis kõlaritest välja paisatakse. See seltskond tahab tüünelt naalduda haprale klaasseinale ja resigneerunult vodkamartiinit rüübates tühjal pilgul lakke vaadata.
Bon Bonil on juures mingi veider erootilisuse mekk, see tähendab, et koht näeb välja nagu väga steriilne stripiklubi. Aga kui juba striptiisi tahta, siis mitte niisugust klanitud ja tsenseeritud versiooni. Kes reedel klubiavamisel ei käinud, ei jäänud millestki ilma.
