STALIN: Vana Jossi surm sundis ka eestlaste palgeile pisaraid
Uno Laht (sündinud 1924):
Stalini surm andis mulle ajendi komparteisse astumiseks. Mul oli nimelt kolm emapoolset sugulast sõja eel Venemaal represseeritud. Piinlik oli vaadata massipsühhoosi, kohati lausa hüsteerilist. Huvitav, et Stalini 100. hällipäevaks Afganistani sissemarssimine on tänaseks sootuks unustatud.
Heljo Mänd (s 1926):
Stalini surmapäev on mulle väga eredalt meelde jäänud. Olin sel päeval haiglas ja kõik palatikaaslased, kes mul seal olid – siis olid suured palatid – pidid püsti tõusma, aga minul üksinda lubati lamada, sest ma ei tohtinud tõusta. Oleksin olnud kohustatud ka püsti seisma, aeg oli selline. Aga ma olin väga õnnelik, et mul ei tulnud seda teha!
Maie Kalda (s 1929):
Töötasin sellal Vao MTJ-i ajalehe Kolhoosi Tõde toimetuse sekretärina. Lehte tegime kaks korda nädalas Väike-Maarja vanas köstrimajas, kus oli kokku kolm lehetoimetust ja trükikoda. Kui bülletäänid hakkasid tulema, hõõruti vaikselt käsi, et “No-noh...”. Matuse raadioülekanne Moskvast oli meile täpselt teada antud ja muidugi soovitatud seda kuulata. Ühel teatud hetkel kästi kuulajatel püsti tõusta, siis vist kanti Stalinit kuskilt kuhugi. Mehed olid meil kõik maastikule läinud (st kaas-tööd otsima). Raadio ümber istus seitse-kaheksa korrektorit, raamatupidajat ja teisi, ka üks parteimees. Püstitõusmise hetkel keegi ei liigutanud. Läks oma 30-40 sekundit, siis ikkagi üks vanem daam kerkis, ja selle järel muidugi ka kõik teised.
Olen lugenud mälestusi, kuidas isegi mõni Tartu Ülikooli naisõppejõud olevat nutnud, uskumatu, võib-olla Venemaa eestlane. Ise arvan, et ega see meie parteimeeski oleks meie peale kaebama läinud.
Oskar Kruus (s 1929):
Ma ei tea, kuidas uudis minuni jõudis, võib-olla ajalehe kaudu. Olin Stalini surma aegu Tartu Ülikoolis viimase kursuse üliõpilane. Viimasel kursusel ei olnud loenguid. Ma ei läinud kolm päeva välja, sest ei tahtnud nutta. Tema surma puhul see nutmine oli kuidagi kohustuslik komme. Kui nutmise aeg sai mööda, siis alles läksin välja.
Arvo Valton (s 1935):
Olin sel päeval Siberis, õppisin Novosibirski oblasti TŠanõ rajoonikeskuses keskkoolis. Kui paar päeva enne isakese surma algasid koolis miitingud, kus koolidirektor luges traagilise häälega haigusteateid, tundus asi pisut imelik. Mitte et nii vägev valitseja poleks tohtinud suremas olla, kuid küllap ta oli selleks ajaks juba otsad andnud (kas arstide abiga või ilma) ja millestki tajusin seda alateadlikult. Toimus niiöelda rahva ettevalmistamine.
Aktusel, kus surmateade välja öeldi, valasid kõik pisaraid, nii õpetajad kui õpilased. Mingil määral on niisugused asjad nakkavad, võis olla, et ka endal väike pisar silma valgus. Samas võis see olla ka enesekaitse: ei tohtinuks ju üks väljasaadetu kuidagi oma rõõmu välja näidata.
Ausalt öelda lootust, et nüüd hakkavad asjad kuidagi teistmoodi minema või et me tänu sellele sündmusele mõne aja pärast Siberist tulema saame, küll sel hetkel polnud, nii et too sügavale peidetud vabanemistunne oli pigem nigela kahjurõõmu kui selginevate võimaluste tunde moodi. Paralleelklassis üks poiss jooksis üle pinkide või tegi midagi muud taolist, mis polnud kvalifitseeritav just suure ulakusena, ometi süüdistati teda rängalt: et just sellisel päeval. Oleks ta sealjuures veel midagi karjunud või koguni naernud, oleks koolist väljaheitmine kindel olnud. Seegi tühine juhtum näitab, milline oli õhkkond. Küllap oli venelastegi hulgas neid, kes salajas tunnetasid vabanemist, kuid seda ka lähimale sõbrale tunnistada ei julgenud keegi.
Haljand Udam (s 1936):
Meeles on see päev hästi, aga midagi eredat paraku ei olnud. Olin tookord ühe maakonnalinna keskkooli kümnendas klassis ja suure maailma mured olid kaugel, telekat polnud õnneks olemas ja meid haris õhtuti Ameerika hääl Euroopast. Oli igatahes rõõmus päev, päike paistis, tunnid jäid ära ja aulas toimus aktus, sõnavõtjate jutt tagumistesse ridadesse hästi ei kostnud. Mõni päev varem olime omavahel arutanud, et mis siis on, kui vana ära sureb. Suri, kuid kõik läks omasoodu edasi, kirjandi teemaks tuli August Jakobsoni “Kaitseingel Nebraskast”. Või hoopis “Hõbedane tolm”, emb-kumb.
Enn Soosaar (s 1937):
Tollel ajaloolisel päeval üksnes sumiseti. Paar päeva järjest olid Moskva ja Tallinna raadio edastanud bülletääne Suure Juhi tervislikust seisundist. Ühed arvasid, et Vana Vunts lebab juba mõnda aega kirstus, aga poliitbüroo venitab surmateatega, sest ei julge tõde välja öelda. Teised kartsid, et pole ta suremas midagi ja need segased haigusekirjeldused on tegelikult ettekääne või ettevalmistus uuteks arreteerimisteks ja küüditamisteks. Alles jaanuaris oli Kremlis paljastatud “arstide-mürgitajate terroristlik grupp”.
6. märtsi hommikul tuli äraseletatud näoga füüsikaõpetaja klassi ette, kamandas meid püsti ja luges demonstratiivselt häält luksatades ette TASSi teadaande. Tallinna 2. Keskkooli (Reaalkooli) 9-A poisid nihelesid, aga häält teha, veel vähem kergendustundes turtsatada ei julgenud keegi. Järgnes minut või kaks tuurinud leinaseisak. Ma katsun silme ette manada iseennast ja oma klassivendi seismas kivistunud nägudega koolipinkide kõrval ja tahes-tahtmata tekib mulle kiuslik mõte. Valitses meie peas sel hetkel kui tahes suur segadus, midagi hakkas samas ka klaaruma. Tõenäoliselt just tollel päeval tajus minu sugupõlv – võib-olla esimest korda –, et mitte midagi ei ole siin ilmas igavest.
50 aastat tagasi Tallinnas ei nutetud ega halatud. Mõnel vene naisel olid trammis silmad punased – see oli kõik, mida nägime. Teisalt paralüseeris eelmistel aastatel kogunenud hirm inimeste eneseväljendust, ja kes rõõmust käsi hõõrus, tegi seda kodus nelja seina vahel.
Jaan Isotamm (s 1939):
Meie pere elas siis Ulilas ja käisin Kaimi 7-klassilise kooli VII klassis. Mäletan, kuidas 5. märtsi hommikul kooli minnes tantsisime soo peal koos koolivend Hendrik Ilvesega (pärastine parteilane ja suur ülemus Tartus, aga ka praeguse vanima Vabadussõja veterani poeg) metsikut indiaanitantsu ja röökisime täiest kõrist “Vana kurat on kärvanud! Vana kurat on kärvanud!” Eks me olime ühesuguse hoiakuga kodudest.
Aarand Roos (s 1940):
Meie perekond elas maapaos Rootsis, Lundi linnas, mina olin 12-aastane ja käisin koolis 6.klassis, kui ühel vahetunnil ruttasid teised poisid minu juurde rabava uudisega. Nad nimelt teadsid, et see puudutab mind. Jooksin kooliõuelt tänavanurgani, kus leidus lehepood. Kohaliku kombe järgi riputati välja kuulutus õhtulehe suuremate uudistega, seekord oli neid üksainus, kuid milline! Rasvaste tähtedega STALIN DÖD (Stalin surnud). Suurest heameelest hakkasin valjuhäälselt naerma juuresolijate imestuseks.
Poisikesena lootsin, et Stalini surm toob kaasa hirmuvalitsuse lõpu ja Eesti vabanemise.
Ivan Orav (s 1908):
Süüa käis mulle tegemas üks virk tüdruk naabertalust. Kord tuli ta jooksuga üle kesapõllu. “Stalin on surnud!” karjus ta kaugelt.
Rõõm oli nii suur, et tegin tüdrukule abieluettepaneku ja tema võttis selle õnnest särades vastu. Nüüd olin siis naisemees. Panime piduriided selga ja läksime küla peale patseerima.
Seal valitses hauavaikus. Ainult keegi partorg ketras nööri ümber pirnipuu oksa.
“Mis sa, neetu, teed?” küsisin mina. “Poon enda üles,” vastas partorg. “Stalin on surnud, mis minagi enam! Nagunii variseb varsti taevas maa peale ja päike kustub.”
Ei hakanud va punast takistama, soovisin talle jõu-du ja läksin edasi, värske kaasa käevangus õhetamas.
Külakiige juures istusid kaks miilitsat ja nutsid. Nende ümber seisis ülejäänud külarahvas, võttis taskusse peidetud kruusikestest salaja vett ja määris silma alla.
(Andrus Kivirähk, “Ivan Orava mälestused”)
