Stalini surm oli impulss, mis tõi Nõukogude Liitu olulise murrangu

1950. aastate keskpaigas pärast Stalini surma hakkas NSV Liidu repressiivne korraldus leevenema.

Kui Eesti 20. sajandi ajalugu hakati 1990. aastate keskpaigas periodiseerima ehk ajajärkudeks jaotama, tunnistasid ajaloolased üsna üksmeelselt üheks meie lähiajaloo olulisemaks murdejooneks 1950. aastate keskpaiga. Siis hakkas NSV Liidu senine ülijäik ja repressiivne riiklik ja ühiskondlik korraldus mõnevõrra leevenema. Aastaarvuga mõõtes tõmmatakse piirjoon tavaliselt 1956. aastasse, kui muutused said üleüldiseks, või 1953. aastasse, kui need algasid. Impulss jääb aga mõlemal juhul samaks – Nõukogude diktaatori Jossif Stalini surm.

Gruusia väikelinna vaesest kingsepaperest vaimuliku seminari õpilaseks, põrandaalusest revolutsionäärist ministriks, edasi riigi ainuvalitsejaks ja lõpuks üheks maailma mõjuvõimsamaks isikuks – see oli pikk tee, mis nõudis lugematuid ohvreid. Stalinlike repressioonide ohvreid loendatakse kümnetes miljonites. Ka Eesti ajalukku jääb ta riikliku iseseisvuse hävitamise ning küüditamisteks, vangistamisteks ja hukkamisteks käsu andjana.