Sügaval rinnahäälel kõneleb meri Vislandi rannal

Kunagine kuulsate kaptenite saar Vilsandi on tänapäeval samanimelise rahvuspargi süda. Rahvuspark hõlmab Eesti kõige läänepoolsemaid saari: Nootamaad, Salavat, Loonalaidu, Laasi- ning Võrgurahu. Ainsana arhipelaagi 161 saarest ja laiust on Vilsandi aasta läbi asustatud.

Eesti looduskaitse hällina tuntud rahvuspargi juured ulatuvad peagi 86 aasta taha. 14. augustil 1910 rentis majakavaht Artur Toom lätlaste rahalisel toetusel peotäie kaljuseid linnusaari.

Suve lõpupoole pole küll mõtet Vilsandilt linnuparadiisi otsima minna. Suurem möll on selleks korraks selja taga. Ent see ei tähenda, nagu poleks Vilsandil midagi teha.

Väga puhta õhuga saar

Kuna läheduses puuduvad suured tossavad korstnad ja ümberringi hingab tuuline meri, on just Vilsandi õhk valitud meie puhta õhu etaloniks. Mullu juubelipäevil avati siin uus ja uhke õhu-uuringute jaam, kus moodsad aparaadid fikseerivad vahetpidamata õhu koostise ning avastavad läänetuultega suurest Euroopast saabuva saasta.

Sel ajal, kui Tartus ja Tallinnas paugub veel pakane, puudutab kevad juba Vilsandit. Sadade kaupa kogunevad suured hallhülged Innarahu ümbrusesse. Eriti "magus" on tilluke saareke neil aastatel, kui talv on olnud jäävaene.

Just siis ilmub imetillukesele rahule poegima suur osa kogu Läänemere hüljestest.

Meri saarekese ümber näib neil päevil lausa keevat: prisked, vuntsilised isandad küünitavad end poolest kerest saati merest välja. Samas on kruusane lapike täis vaid emaseid ja nende imearmsaid, suuresilmseid ning kollakasvalges titerüüs pojakesi. Tiiraste isahüljeste möirgamist on mandrilegi kuulda.

Suvel hoiavad hülged rannast igaks juhuks kaugemale, sügise saabudes ilmuvad taas rahudele.

Holmivedajat teavad kõik

Saabuvate lindude rändelained veerevad kõigepealt üle just Vilsandist. Mais peatuvad siin tuhanded läbirändavad valgepõsk-lagled. Kuulsaimad linnupaigad jäävad arhipelaagi suurimast saarest siiski eemale.

Tillukesed Vaika kaljusaared otse majaka all on omaette legend. Neid linnusitaga ülekallatud kaljutükikesi on mõnikord võrreldud kuulsate linnumägedega kauges arktilises meres.

Omal ajal ehitas legendaarne linnukuningas Toom sinna kentsakaid linnuhotelle. Paelahmakatest, kaldale uhutud palkidest, kalakastidest ning adrust meisterdas ta mitmekorruselisi koopaid, kuhu ristapardid ning kosklad meeleldi oma pesa rajasid.

Ehkki iga koolijütski teab Vilsandit kui linnuparadiisi, pole sulelisi siin teab kui laialt. ümmarguselt 8000 pesitsevast linnupaarist langeb lõviosa vaid viiele suleliseliigile. Need on hahk ehk kohalikus keeles holmivedaja ning ning neli kajakat: suuruse järgi lugedes meri- (kõige suurem), hõbe-, kala- ja naerukajakas.

Holmivedaja ongi Vilsandi suveräänne valitseja ja sümbol. Rahvuspargi embleemiltki vaatavad nad kahekesi vastu, vahel muna - elu hapruse ja järjepidevuse sümbol.

Vindunud meremehena ilmub holmivedaja kuivale maale vaid selleks, et siin oma lapsukesed välja haududa. Aprilli keskpaigas paterdavad emahaned magesõstrapõõsaste vahel ning otsivad sobivat pesapaika.

Praeguseks on nii emad kui lapsed ammuilma mere kaitsvatel lainetel. Elatist on neil siinses meres piisavalt.

Holmivedaja magusaimad pesitsuspaigad asuvad juba jutuks olnud hülgesaarel. Enamasti mahub sinna pesitsema kolmesaja linnu ringis. 1966. aastal loendati rekordina tervelt 567 pesa. Rahvuspargi direktori, nimeka hahauurija Arvo Kullapera sõnul pole nii tihedalt hahapesi isegi linnu Põhjala päriskodus.

Liike tuleb juurde

Meri ei uhu rannale üksnes puitu. Vilsandil lisandub iga aastaga ka uusi taime- ja loomaliike. ümmarguselt 500 õistaimele lisandub igal aastal keskeltläbi üks uus liik.

Silmatorkavalt palju leidub siinsetel kaljunõmmedel samblikke, 8,6 m2 suurusel peasaarel on neid tervelt 180 liiki.

Tulijate seas, kes esmalt just siin kanna maha said, leidub rohkesti linde. Naaskelnokk ja räusk, merikajakas ja tõmmukajakas, rändkiur ning kirjuhahk saabusid esmalt just siia. Nüüdseks on nad oma valdusi ida poole laiendanud.

Kolmandik taimedest vajab kaitset, veerand neist asub oma siinse levila piiril.

Impressionistlikud värvid

Omaette teema on meie läänepoolseima maatüki värvide keel. Siinseid pindu katva vaiba sinakasrohelisel taustal annavad tooni punane, kollane ning must.

Punane on kurereha värv. Punakad on ka adrulaamad rannavallidel, mis siin-seal hiigeleluka kumeras roideid meenutavad.

Kollane on seinakorba ja kuldsamblikute värv. Ja muidugi hunditubaka oma. Seinakorp, mis mujal mandril teede ääres postidel ja puudel kasvab, laiutab Vilsandil pea kõikjal. Kajakapesade ümbruses on kivid eriti intensiivselt kollased.

Mitmesaja miljoni aasta eest sündinud korallrahud on veepiiril otsekui tökatiga kaetud. Ent ainult sinnamaani, kus merelained neist üle jõuavad käia. Majaka all Vaikasid vahtides paistab, nagu seisaksid iidsed kaljurahnud mustades kummikutes. Seegi on üks samblikest - kirmesamblik nimelt.

Paadiga Vilsandile

Vilsandile saab paadiga Papisaare sadamast. Madalama vee korral jõuab teed teades Käkisilma kaudu siiski ka jala kohale.

Ehkki aastas käib saarel paari tuhande külastaja ringis, viibib emamik siin ainult mõne tunni. Soovijal on võimalik Vilsandil ka öömaja leida, aga selleks tuleks oma saabumisest aegsasti teada anda.

Vilsandi rahvuspark ei tähenda ainult Vilsandi saart ja kaugeid merelaide. Randa mööda on sama põnev uidata, Harilaiu reservaadist aga avaneb saartele imeline pilt. Ka taime- ja linnuelu pole siin sugugi sandim.

PEETER ERNITS