Sügisvärvid aias
Meil kannatab verev sõstar pakaselistel talvedel ja õitseb vaid pehmema talve järel. Täiesti talvekindel on Põhja-Ameerikas kuni Alaskani levinud näärmeline sõstar (R. glandulosum). Ta on hoopiski roomavate või lamavate vartega kuni ühe meetri kõrgune põõsas. Näärmelise sõstra sügisrüü on erakordselt värvikirev – lehtedes on punast, säravkollast ja oranži!
Pinnase või kasvukoha suhtes on verev sõstar vähenõudlik, ta sobib kasvatamiseks isegi suuremas lillepeenras püsikute vahel, üksikpõõsana või väik-sema grupina murus. Veel üks hea omadus väärib loetlemist – kevadel on näärmeline sõstar üks esimesi lehtijaid. Taime paljundamine on samuti lihtne – enamasti juurduvad mullapinnaga kokkupuutuvad oksad iseenesest. Piisab vaid juurdunud oks vana põõsa küljest lahti lõigata ja uude kohta istutada või aiapidajale külla minnes kingituseks kaasa võtta.
Kogu maailmas kasvab koguni 200 liiki sõstraid, Euroopa on üheksa liigi kodumaa, Põhja-Ameerikas on neid 70 liiki. Meil külmaõrn loorberilehine sõstar (R. laurifolium) on pärit Hiina lääneosast ning on koguni igihaljas põõsas. Californias kasvav kaunis karusmari (R. speciosum) õitseb talvel pikkade rippuvate erepunaste õisikutega, mida tolmeldavad koolibrid. Söödavate viljadega ilutaimena sobib kasvatada ka sõstikut ehk karus-sõstart (R. x culverwellii), mis on karusmarja ja musta sõstra hübriid. Sõstar ja samasse perekonda kuuluv karusmari ongi sõstraliste (Grossulariaceae) sugukonna ainus perekond.
Väiksekasvulisematest vahtratest sobib koduaeda kas jaapani (Acer japonicum) või korea vaher (A. pseudosieboldianum). Kaunite lehtedega kämmalvaher ehk lehvikjas vaher (A. palmatum) pole meie oludes alati talvekindel. Ka kodumaisel harilikul vahtral (A. platanoides) on kerakujulise või kitsama koonilise võraga sorte, mis palju ruumi kasvamiseks ei vaja. Imeilusa lehekujuga ja sügisel põleva põõsa tiitlit kanda võiv jaapani või korea vaher kasvavad meie tingimustes 3–5 m kõrguseks.
Erksavärvilised kikkapuud
Kikkapuud (Euonymus) kutsutakse rahvapäraselt vahel ka sajakoorseks. Kogu maailmas tuntakse 129 liiki kikkapuid, Euroopa on vaid nelja liigi kodumaa. Enim kikkapuid kasvab Aasia parasvöötmealadel, aga ka Põhja-Ameerikas ja Austraalias. Harilik kikkapuu (E. europaeus) kasvab looduslikult Lõuna-Eestis ja on haruldane looduskaitsealune taim. Ilupõõsana kasvatatakse sagedamini veel pruunide näsaliste okstega naastulist kikkapuud (E. verrucosa) ja harvem teisi liike. Väga põnev on tiivuliste korgiliistakutega kaetud okstega tiivuline kikkapuu (E. alata) Ida-Aasiast. Ta kasvab vaid mõne meetri kõrguseks, on vähenõudlik kasvukoha suhtes, ei pelga talvepakast ning on meie oludes kõige erepunasema sügisvärvusega põõsas. Pärast lehtede varisemist püüab pilku korgikihiga kaetud võra.
Uhkete värviliste, kuid mürgiste viljadega on meie oludes täiesti talvekindlad suuretiivaline, lamedarootsuline ja Maacki kikkapuu. Punakate kuparde ja oranži seemnerüü ehk arilliga varustatud seemned püsivad põõsal kuni lumeni või uue aastani. Varajaste lehtijatena sobib kikkapuu ka piirdeks. Väikelastega peredel on siiski parem kikkapuu kasvatamisest loobuda, sest erksavärvilised mürgised viljad ahvatlevad neid noppima või suhu pistma.
Äädikapuu ehk harilik sumahh on pärit Põhja-Ameerika idaosast. Selle kauni taime koduaeda istutaja peaks talle koha valima nii, et juurevõsudel oleks ka kasvuruumi. Meie oludes võib äädikapuu kasvada isegi ühetüvelise 4–5 m kõrguse väikese puuna, enamasti aga madala hästi haruneva põõsana. Äädikapuu on väga värvika sügislehestikuga ning kuni kevadeni püsivate punaste küünlataoliste vilikondadega. Ameerikas kasutatakse äädikapuu koort naha parkimiseks ja peenemaid oksi puidust tilana suhkruvahtra mahla kogumiseks. Äädikapuul on väga ilus pitsiliste lehtedega sort „Laciniata”, mida ka Eestis saab kasvatada. Murusse istutades peab arvestama, et äädikapuu moodustab rohkelt juurevõsu ja kasvab ka sinna, kuhu ta istutatud pole.
Pungade puhkemisest kuni sügisese lehtede varisemiseni on huvitav meil vähe tuntud harilik parukapuu (Cotinus coggygria). Ta looduslik levila on Lõuna-Euroopast kuni Hiinani. Parukapuu on hiline puhkeja kevadel, kuid juulist septembrini kaetud huvitavate karvaste viljaraagudega. Teistes keeltes kutsutakse parukapuud ka suitsupuuks. Punaselehine sort „Purpureus” (ka „Royal Purple”) on pisut madalama kasvuga. Lõunapoolse eksoodina pole parukapuu täiesti talvekindel, kuid taastub kenasti pärast pakaselist talve. Nooremad või samal aastal istutatud isendid on tänulikud kerge talvekatte eest. Puu vanemaks saades talvekindlus aga suureneb.
