Suri vihatuima rahva armastatuim kirjanik, "Kasaari sõnastiku" autor Milorad Pavić

 (4)

Suri vihatuima rahva armastatuim kirjanik, "Kasaari sõnastiku" autor Milorad Pavić
Milorad Pavić (15.10.1929–30.11.2009). Đorđe Stakić

Eile lõpetas südamerabandus tunnustatud serbia kirjaniku ja kirjandusteadlase Milorad Pavići maise elu. Ta oli 80-aastane.

Kirjanikuna tegi ta endale nime 1984. aastal ilmunud omanäolise raamatuga "Kasaari sõnastik". Kuid juba 1970. aastal avaldas ta teadlasena Serbia barokk-kirjanduse ajaloo. Elu lõpuni oli ta tunnustatud teadlane, töötades Serbia Ateenaks kutsutud Novi Sadi ülikooli filosoofiateaduskonnas professorina.

Serbia peaminister Mirko Cvetković saatis klassiku surma puhul oma kaastundeavalduse perekonnale ja Serbia teaduste akadeemiale, kuhu kirjandusteadlane Pavić kuulus 1991. aastast saati, vahendas Serbia uudisteportaal B92.

Pärast veriseid Jugoslaavia lagunemise sõdu on Pavić ennast nimetanud "vihatuima rahva armastatuimaks kirjanikuks". Tõepoolest on ta see tänapäeva serbia kirjanik, kelle teoseid on kõige enamatesse keeltesse.

Pavićilt on eesti keeles ilmunud Jüri Ojamaa tõlgitud "Kasaari sõnastik" (Varrak 2005) ning antiikse müüdi motiividest lähtuv "Tuule sisemine pool ehk romaan Herost ja Leandrosest" (Loomingu Raamatukogu sari, Kultuurileht 2008), mille tõlkis Maiga Varik. Raamatut võib lugeda mees- ja naisversioonis, mis erinevad teineteisest ühe kaaluka lause võrra.

Unenäokütid, õpetlased ja deemonlikud ikoonimaalijad

Samal teemal:

Kadunukese rahvusvaheliselt tuntuim teos "Kasaari sõnastik" on nii pealkirja kui ka vormistuse poolest entsüklopeediasarnane teatmeteos. Sellel võib lasta rahumeeli ennast ära petta ja lugeda faktide pähe lugusid unenäoküttidest, deemonlikest ikoonimaalijatest, kadunud paljurahvuselise kasaaride riigi imepärastest asjakorraldusest ning õpetlastest üle Euroopa, kes ajavad taga või hoiavad alal kaduvaid tarkusi.

Ühtlasi võib osavam kitarrimängija üritada "Kasaari sõnastikus" trükitud joonise järgi õppida šaitaani moodi kitarri mängima – selleks on tarvis õigesti tarvitada oma saba.

Fantastilise realistina meenutab Pavići kirjutamisviis Argentina pimedat raamatukoguhoidjat Jorge Luis Borgest ja sõja ajal sisside käest muinasjutte kuulnud Italo Calvinot.

"Löö või maha, aga aru ei saa, kus kirjanik villast viskab ja kus on tal tõsi taga olnud. Unenägu või tõelisus, ajaloolised faktid või väljamõeldis," kommenteeris Andrei Hvostov romaani Eesti Ekspressis. "Ajalugu õppinud inimesena ma tean, et kasaarid olid tegelikult olemas. Ja et nad võtsid vastu judaisimi, aga mitte kristluse või islami. Vist oli nii. Aga mine tea..."

Nii nobe, et võiks endal kõrva peast hammustada

"Ehkki Pavić on tõepoolest kütkestav jutustaja, on tema proosa keskmes siiski kummastav kujundiloome, milles segunevad kehalised toimingud ja abstraktsioonid," kirjutas Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees Berk Vaher Eesti Ekspressis ilmunud "Tuule sisemise poole" arvustuses. "Heroks nimetatu “oskas vaikida duuris ja mollis” ning “oli nii nobe, et oleks võinud endal kõrva küljest hammustada”, kui teda aga hirm valdab, hakkavad tal küüned kohutava kiirusega kasvama."

"Leandroseks kutsutu aga tunneb hirmu nii: “Tema süda liikus vasakult poolt ära paremale ning unenäod muutusid selle hirmu tõttu nakkavaks, ja kui Leandros nägi unes, et vares oli nokaga ta hamba pihta löönud, sest ta oli varest naernud, siis kõik, keda ta juhtus järgmisel päeval puudutama, nägid unes, kuidas vares lööb neile nokaga hamba pihta,”" tsiteeris Vaher.

Vormistage Eesti Päevalehe püsimaksetellimus vaid 30 sendi eest päevas ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust! Vaata lähemalt »

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare