Surnud tsoon lämmatab kalad ja elusorganismid
Okeanograafid, kes testivad Mehhiko lahe vett igal kuul, kinnitavad et hapnikutase sealses vees on vähenenud, vahendas CNN.
Louisiana ülikooli uurimisrühma teadlane Lora Pride ütles, et põhjas mõõdeti hapniku tasemeks vähem kui kaks milligrammi liitri kohta. Normaalne oleks kuus milligrammi liitri kohta.
Eelmisel nädalal avaldas ajakiri Science uurimuse, millest selgus, et üle maakera on rohkem kui 400 sellist surmatsooni. See number on ÜRO kaks aastat tagasi öeldust kaks korda suurem.
Üks suurimaid selliseid tsoone on Mehhiko laht, kus hapnikuvaene ala on rohkem kui 20 000 ruutkilomeetri suurune.
Hapniku kadumise põhjus kalastamisvetest on teadlaste sõnul sadu kilomeetreid põhja pool, kust mööda Mississipi jõge voolab maisipõldudele laotatud lämmastik ja fosfor, mida põllumehed kasutavad tonnide viisi maisipõldude saagikuse suurendamiseks.
Etanoolivabrikute nõudlus maisi järele on kasvanud ja ka arengumaadesse saadetakse maisi ohtralt, mistõttu maisikasvatajad saavad saaki suurendades kõrgetest hindadest veelgi rohkem kasu lõigata.
Kuna sel suvel on olnud väga palju üleujutusi, siis on Mississipisse voolanud väga palju väetist, mis lahte sattudes paneb vetikad vohama. Vetikad aga surevad ja vajuvad põhja, kus need hakkavad lagunema. See protsess nõuab aga hapnikku.
Kulub nii palju hapnikku, et aeglaselt liikuvad loomad nagu merekarbid, väikesed krabid, meritähed ja teod lämbuvad.
Teadlaste hinnangul võib suur nõudlus maisi järele surnud tsooni lähiaastate jooksul veelgi kasvatada.
Kalamehed peavad kadunud krevettide leidmiseks minema tsooni äärele. Kui arvestada kütuse hinda, siis võtab sõit aga 450 dollarit päevas. Ühe kalamehe sõnul oleks kulud suuremad kui tulud, kui just ei püüa paaditäit krevette.
