SUUR-EESTI: Rumal sõdib omal maal, tark sõdib ikka vaenlase maal. Nii Laidoner tegigi

Tollane ülemjuhataja Johann Laidoner viis teadlikult Eesti väed Lätti ja Venemaale.

Eesti plaan oli suruda Vabadussõja lahingud Eestist välja, et tekitada Eesti ja Punaarmee vahele puhvertsoon. Peamiseks sõdijaks Punaarmee vastu pidi saama Eesti ülemjuhatusele allunud valgekaartlaste Põhjakorpus. Eesti varustas Põhjakorpust relvadega, ning valgekaartlased kohustusid võitlema enamlaste vastu ega tohtinud end segada Eesti siseasjadesse.

Valgekaartlased pidid hakkama vastast suruma Viru rindelt. Eestlased pidid neid toetama laevade ja dessandiga Soome lahelt. Esimese rünnakuga purustati täielikult vastas olnud Vene 6. diviis. Kui Põhjakorpus oli jõudnud sügavamale Vene piiridesse, siis loobus kindral Johan Laidoner nende juhtimisest. Edaspidi tegutses Põhjakorpus eestlastega liidus ja see nimetati ümber Loodearmeeks, mida asus juhtima vene kindral Judenitsˇ.

Eesti dessant asus inglaste toel samal ajal vallutama Krasnaja Gorka kindlustist praeguse tuumajaama Sosnovõi Bori läheduses mõned kilomeetrid enne Petrogradi. Eesti vägede lähenedes tõstis selle garnison mässu ja kindlustis läks veretult eestlaste kätte. Samal ajal said Vene väed tugevat täiendust Petrogradist, valgekaartlased ei suutnud nende löökidele vastu seista ning nad peatusid Eesti 1. diviisi toel Luuga ja Saba jõe taga.

Vene vägede liikumise tähtis keskus oli Pihkva, mille vallutamist pidas Laidoner väga oluliseks. Löögigrupp, kuhu kuulusid soomusrongid, Kuperjanovi pataljon, soomusautod, skautpataljon ning Sakala partisanid asuski 24. mai 1919 hommikul pealetungile. Eelnevate salaläbirääkimiste tulemusena tuli eestlaste poole üle Pihkvat kaitsev 1. Eesti kommunistlik polk 600 mehe ja relvastusega.

25. maiks oli Pihkva vallutatud. Venelased lasid õhku Velikaja jõe sillad ja taandusid. Kogu selle piirkonna Vene vägede võitlusvõime oli selleks ajaks nii laostunud, et ka kaugemate alade vallutamine poleks olnud keeruline, kuid see polnud enam Eesti väejuhatuse huvides. Rindejoon hakkas liiga pikaks kiskuma ja selle kaitsmine võis nii ohtu sattuda.

29. maiks jõudsid Pihkvasse ka Loodearmee üksused, kellele anti linn üle. Kuna valgekaartlased ei suutnud linna hoida oma jõududega, siis jäid Eesti väed osaliselt veel sinna.

Eesti ülemjuhatus otsustas venelaste riismetest lõplikult puhastada ka Läti, et kindlustada seljatagust. 31. mail langes eestlaste kätte tähtis raudteesõlm Gulbene ja 5. juuni hommikuks jõudsid väed Väina jõe kallastele. Jõgi ületati paatidel ja Jekabpilsi linna raekojale heisati Eesti lipp, mille oli valmistanud keegi kohalik eestlane. Lõuna poolt lähenesid enamlasi jahtivad Poola väeosad, kuid eestlaste edasine pealetung osutus keeruliseks, sest ootamatult kerkis eestlaste vastu uus vaenlane – Balti Landeswehr.

Võidupüha saamine

Landeswehr koosnes balti-saksa vabatahtlikest, kelle üks ambitsioon oli luua Läti aladel Balti hertsogiriik. Sellele, maailmasõja veteranidest koosnevale sõjajõule olid lisandunud vabatahtlikud Saksamaalt, kellele lubati Lätis maad anda. Järgnenud konflikti aluseks eestlastega olid suuresti Landeswehri kindral Rüdiger von der Goltzi poliitilised ambitsioonid ja üldine rahvusvaheline olukord, mis just tol ajal pingestus. Saksamaa valitsus ei teadnud ise ka veel, kas võtta Versailles’ rahulepingu tingimused vastu või taasvallandada maailmasõda.

Landeswehr kitsendas igati lätlaste isetegevust ning kukutas 16. aprillil 1919 Karlis Ulmanise valitsuse. Landeswehri varustas ka Saksa sotsialistlik valitsus. Maailmasõja võitnud liitlasvägede ees põhjendati Saksa vägede viibimist Baltikumis võitlusega enamlaste vastu. Mai lõpuks kontrollis Landeswehr juba suurt osa Läti territooriumist.

Landeswehr suhtus vaenulikult ka Eesti iseseisvusse ja Laidoner esitas mõneti provotseerivalt nõudmise, et Landeswehr peab tõmbama oma üksused tagasi suunale Koiva jõgi–Sigulda–Gulbene. Landeswehr ei jõudnud selge vastuse andmiseks asja kaua kaaluda, sest tegevusse asus Eesti alampolkovnik Reek oma soomusrongidega, sõites 5. juunil kontrollima Eesti nõudmiste täitmist. Puhkes tulevahetus ja selle peale asus Landeswehr aktiivsesse sõjategevusse, vallutades kohe pärast seda Võnnu, mida kaitses lahingukogemuseta, äsja formeeritud 2. Läti Võnnu polk. Esimene eestlaste katse Võnnut tagasi võtta ebaõnnestus.

10. juuniks tehti vaherahu, ning asuti koos liitlasriikide esindajatega Landeswehriga läbi rääkima. Liitlased ja Landeswehr pakkusid, et eestlased jätkaks sõjategevust idarindel ja tõmbaks väed Põhja-Lätist välja. Eesti keeldus ja inglaste ettepanekul nõudsid liitlased juba paar päeva hiljem hoopis sakslastelt igasuguse sõjalise liikumise lõpetamist Eesti vägede sihis. See oli Landeswehrile suur poliitiline kaotus. Landeswehri vastu palusid toetust ka Põhja-Läti maakondade esindajad, eestlased otsustasid positsioonidele jääda.

Sakslased ilmselgelt ei soovinudki konflikti rahumeelset lahendamist ja esitasid üha ultimatiivsemaid nõudmisi. Samas alahindasid nad eestlaste lahinguvõimet, sest üsna tugevatest vägedest saadeti eestlasi purustama vaid osa. Laidoner teatas enne lahingute algust oma armeele: “Meie sõjategevust ei alusta. Kui aga seda teeb Landeswehr, siis ärge unustage, et Landeswehr – see on Balti parunid, meie verivaenlased, kelle vastu me ennast kõigi jõududega kaitsma peame.”

Saksa pealetungi purustamiseks asus Eesti 3. diviis Ernst Põdderi juhtimisel joonele Liivi lahe ja Rauna vahel. Abiks tulid ka lätlased. Arvatavalt oli Eesti poolel 6200 püssimeest, 190 kuulipildujat, 31 suurtükki ja 2 soomusrongi. Tulejõus oli Landeswehr selgelt üle: 5200 meest, 310 kuulipildujat, 50 suurtükki, 12 miinipildujat ja 1 soomusrong. Landeswehri kasutada oli ka väike lennuvägi.

Vanad arved klaariks

19. juunil asusid sakslased rünnakule. Nad surusid eestlased Limbazˇi ja Straupe suunas tagasi ja murdsid sisse Limbazˇi linna. Kaks päeva hiljem algas sakslaste üldine pealetung. Ägeda suurtükitule toel rünnati eestlasi Stalbe all. Murdepunktiks osutus eestlaste soomusrongide vastutuli, mida tuli toetama Kuperjanovi pataljon. 22. juuniks olid edasitungivad sakslased peatatud ja neid hakati tasapisi puruks peksma. Eesti suurtükitulest on säilinud ühe Landeswehri sõduri hilisemates mälestustes kirjapandu: “Midagi kõmiseb kaugemal. Suurtükid. Hulludes ja vingudes lendavad mürsud õhus. Lähedal, paremal ja vasemal prahvatused. Mullatükid ja kivid katavad sekundiks taevast. Tean – eestlaste rasked suurtükid otsivad meid. Eestlaste mürsud on meid leidnud.”

Ööl vastu 23. juunit tõmbas kindral Goltz Saksa väed tagasi ning järgmisel hommikul läksid eestlased üle vastupealetungile. Purustades sakslaste eraldiseisvaid väeosi, liikusid eestlased edasi Riia poole.

Üks Landeswehri veterane on hiljem öelnud: “Vana uhke Landeswehr? Oleme katkenud, köhivad hulgused. Kärisenud saapad ja riided. Määrdunud tolmust ja higist. Meie silmad on löödud, töntsid ja lootusetud. Me väsinud, rasked sammud keerutavad tolmu üles. Nagu paks pilv hõljub see vaevlevate ja armetute inimeste kohal.”

Landeswehri purustamisega tehti lõpp ka sakslaste ülemvõimu taotlustele Baltimail. Vaherahu sakslastega tehti tingimustel, et eestlased jäävad positsioonidele, kus nad olid enne sõda, ning et sakslased peavad lahkuma Riiast ja võimalikult kiiresti Lätist. Landeswehri koosseisust eemaldati kõik riigisakslased ja saadeti nad Inglise ohvitseride juhatusel võitlusse enamlaste vastu.

Tõsi, lätlastel tuli sakslastega sõdida veel edaspidigi. Kuid Eesti-Läti lepingutega võttis Läti kohustuse mitte lubada Saksa väeosi Väina jõe põhjakaldale, eestlased lubasid omakorda kaitsta Läti piiri enamlaste vastu Lubana järvest põhja pool.

Sõda idarindel kujunes üsna raskeks. Venelased koondasid väed Pihkva tagasivallutamiseks ja linna hoidmine hakkas mõttetuks muutuma. Eesti vägesid hoiti linnas, kuni olid evakueeritud kõik tagavarad ja sõjamaterjalid. Seejärel anti linn valgekaartlastele. 26. augustiks olid Eesti väed taandunud Irboskasse. Valgekaartlased ei suutnud linna hoida ja taandusid Oudova suunas.

31. augustil 1919 tegi Vene väliskomissar ettepaneku Eestile, Soomele, Lätile ja Leedule rahuläbirääkimisteks. Algas diplomaatide sõjakäik, kuid esialgu edutu, sest Eesti pool ei olnud tegelikult üsna kindel, kas ja kuidas läbirääkimistele minna. Järjest pingelisemaks läksid suhted ka Loodearmeega, kes keeldus samuti tunnistamast Eesti vabariiki.

Taas kaitses. Rahuni

Nüüd muutus Eesti vägedele oluliseks juba Narva kaitsmine, sest sinna suundus venelaste peamine vasturünnak. Eestlaste juurde põgenesid ka Loodearmee riismed. Nende seast läks aga palju mehi üle ka Vene poolele. Arvestades ebakindla liitlase heitlikku meelt, nõudis Eesti valitsus 11. novembril 1919 kõigilt Loodearmee osadelt relvade mahapanemist. Nii asuti vaatamata inglaste ja prantslaste vastuseisule Loodearmee likvideerimisele Eestis.

Nõukogude Vene väed tegid küll katseid Narvat suurte jõududega vallutada, kuid Eesti rindejoon püsis terve novembri. 5. detsembril algasid taas läbirääkimised venelastega, kuid samal ajal paisati Narva alla uusi üksusi, et sundida Eestit järeleandmistele.

Üldiselt valitses Eesti poliitikute seas veendumus, et Venemaaga pole püsiv rahu üldse võimalik, mistõttu läbirääkimistel oma seisukohtadele jäämine oli tõeline julgustükk – ei lastud end kuidagi mõjutada meeletust suurtükitulest, millega samal ajal Narvat üle külvati. Läbirääkimised katkesid mitmel korral ja jätkusid uuesti 22. detsembril. Venelased viitsid aega, lootes, et Eesti Narva liin murdub, kuid nähes oma tegevuse edutust, kirjutati 31. detsembril alla vaherahulepingule. Lõplik rahulepingu allakirjutamine toimus öösel kell 00.45 2. veebruaril 1920. Rahulepingu kinnitamise puhul ütles Jaan Poska 10. veebruaril Asutavas Kogus: “Maitskem rahu, aga hoidkem alal ja kasvatagem oma sõjalist jõudu.”

Loo kirjutamisel on kasutatud ajaloolaste Ago Pajuri, Reigo Rosenthali ja Jaak Pihlaku abi.

Kas mäletad olulisemat Vabadussõjast?

28. november 1918 –

3. jaanuar 1920

•• Eesti omariikluse kaitseks Nõukogude Venemaa vastu

•• Pärast Saksamaa kapitulatsiooni Esimeses maailmasõjas kuulutas taas tööd alustanud Eesti ajutine valitsus välja vabatahtliku mobilisatsiooni.

•• 22. novembril 1918 ründas Vene armee Narvat, lahingu võttis vastu taanduv Saksa sõjavägi.

•• 28. novembril 1918 venelaste uus rünnak Narvale, eestlased jätsid linna maha.

•• 29. novembril 1918 kuulutas ajutine valitsus välja sundmobilisatsiooni.

•• Detsembris 1918 võttis Punaarmee Valga, Tartu, Tapa ning jõudis Tallinna, Paide, Põltsamaa, Viljandi ja Pärnu alla.

•• 12. detsembril tuli Eestile appi Briti laevastikueskaader.

•• 23. detsembril 1918 määrati sõjaväe ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner, armee kosus.

•• 1918/1919 aastavahetusel saabusid Eestile appi esimesed soomlased.

•• 2.–5. jaanuaril 1919 murdelahingud kogu rindel, Punaarmee peatati.

•• Jaanuaris-veebruaris 1919 vabastati Valga, Võru, Petseri.

•• Kevadel 1919 kindlustus rinne Eesti etnilisel piiril.

•• Mais 1919 oli Eesti väejuhatuse eesmärk viia rinne Eestist eemale, selleks tungiti peale kolmes suunas: Narva-Petrogradi, Petseri-Pihkva ja Põhja-Läti.

Kuidas Ruhnu Eestile sai?

•• Ruhnu kuuluvuse muutis keerukaks sealne etniline olukord. Saarel elasid pea eranditult rootslased. Ruhnlased ei osalenud ei Eesti ega Läti iseseisvumisel, suhtelise eraldatuse tõttu (eriti talvel) oli neil vaid ähmane ettekujutus toimuva kohta.

Esimene kontakt ruhnulaste ja Eesti valitsuse vahel toimus 1919. aasta juuni algul, mil saarele saabus 4-liikmeline delegatsioon eesotsas Rootsi rahvussekretäri Nils Bleesiga. Kohapeal selgus, et lätlased olid eestlastest ette jõudnud.

Eestlased kavaldasid lätlased lihtsalt üle. Eestlased ostsid ära ruhnulaste talve jooksul kogutud hülgerasva tagavara, mida oli üle kümne tonni, ning varustasid saarlasi petrooleumi, nahkade, toiduainete, relvade, laskemoona ja piiritusega. Pärast seda andsid ruhnulased nõusoleku ühinemiseks Eesti vabariigiga.

Lätlased ei olnud asjade säärase kuluga rahul ning saatsid korduvalt oma emissare saarerahvaga kõnelema, püüdes õhutada Eesti-vastast rahulolematust. Selleks andsid põhjust kõrged maksud, sõjaväekohustus ja konflikt saarele saadetud metsavahiga puude varumise pärast.

Rahulolematuse kasvades pöördusid Ruhnu rootslased 1921. aasta alul hoopis Rootsi valitsuse poole, paludes võtta saar Rootsi koosseisu. Suhete silumiseks saabus Eestisse Rootsi diplomaatiline asjur Erik af Wirsen, kes suutis ruhnulasi rahustada.

Lõplik lahendus saabus alles 1. novembril 1923, mil lisaks Eesti–Läti kaitseliidu lepingule kirjutati alla ka Täiendav Eesti–Läti leping piiriküsimustes. Eesti loovutas Lätile peamiselt lätlastega asustatud Laura valla lõuna-

osa, Läti aga loobus nõudmistest Ruhnu saarele ja Liivi lahele.

Kas eestlased kasutasid gaasi?

•• Ajaloolased nendivad, et rahvavägi kasutas Narva kaitselahingutes tõepoolest mingil määral gaasimürske. Kuid neid mürske tuli vastasel rohkem karta plahvatuste ja kildude, mitte niivõrd mürkgaasi tõttu. Ehkki suurem osa Eesti suurtükiväest oli koondatud Narva alla, polnud suurtükke siiski piisavalt, et luua tõelist gaasipilve. Sama oli ka Landeswehri sõjas, kus gaasimürske kasutasid sakslased eestlaste vastu. Tolku oli neist rünnakuist vähe, ja kui mõned mehed saidki gaasitada, siis oli reeglina tegemist kerge mürgistusega, mis pärast värske õhu hingamist iseenesest möödus. Pole teada, et keegi oleks Vabadussõjas sõjagaaside läbi hukkunud.

Miks valgekaartlased Petrogradi ei jõudnud?

•• Suure hurraaga 1919. aasta oktoobris alustatud pealetung rauges Loodearmee jõudude vähesuse ja viletsa juhtimise tõttu. Valgete lüüasaamine oli tingitud ühelt poolt poliitilistest põhjustest, sest Judenitsˇi pingutused olid suunatud ikkagi keisrivõimu ja mõisamajanduse taastamisele, mis polnud suurele osale vene rahvast toona enam vastuvõetav. Seda enam, et sõja varjus õiendati vägagi julmalt arveid kõigi teisitimõtlejatega.

•• Teisalt sõjanduslikud väärarvestused. Armee juhtkond ei suutnud takistada võidujooksu Petrogradi vabastaja tiitlile, mistõttu mitmed väekoondised jätsid ülesande täitmata ja kiirustasid Petrogradi suunas. Selle tulemusena jäi Moskva–Petrogradi vaheline Nikolai raudtee läbi lõikamata ning Punaarmee toimetas Petrogradi kaitsele nii reservid kui ka eliitüksused teistelt rinnetelt. Selleks ajaks olid parasjagu nii Koltsˇak kui ka Denikin kõvasti peksa saanud ega kujutanud punastele enam erilist ohtu.

•• Petrogradi tähtsusest enamliku juhtkonna silmis kõneleb seegi, et “revolutsiooni hälli” kaitsmist saabus juhtima sõjanduse rahvakomissar Lev Trotski isiklikult. Punaarmee ootamatult jõuline vastupealetung tõi kaasa Loodearmee täieliku kokkuvarisemise.

Mis juhtunuks, kui valged vallutanuks Petrogradi? Kõige suurema tõenäosusega oleks tulnud Loodearmee juhil Judenitsˇil hakata lahendama veel üht lahendamatut probleemi – nälgiva miljonilinna varustamine ja enamlusmeelse tööliskonna rahustamine. Eestit poleks see nähtavasti otseselt mõjutanud. Kuid kui Petrogradi langemine teinuks lõpu kogu punasele Venemaale, siis olnuks Eestil sealt vaevalt midagi head oodata. Kõige halvemal juhul oleks Eesti muutunud taas keiserliku Venemaa kubermanguks, kus rahvuslik liikumine oleks kuulutatud surmapatuks.

Eesti laevastiku roll Riia vabastamisel

•• Formaalselt pole eestlased kunagi Riiat vabastanud ega vallutanud. Sakslased lahkusid linnast vastavalt Strasdenhofi vaherahu tingimustele, õigupoolest küll Entente’i riikide nõudel. Levinuima versiooni kohaselt murti sakslaste peavastupanupositsioon Riia eeslinnades, Jegeli ja Baltezersi joonel 1919. aasta 1. juuli õhtuks – sellega oli otsustatud ka Riia saatus. Seda enam, et omavoliliselt Riia alla ilmunud admiral Pitka juhitavad merejõud purustasid mitu Saksa patareid Väina jõe suudmes, sundisid sakslasi lahkuma jõesuudmesse rajatud kindlustustest ning võtsid Riia kesklinna suurtükitule alla.

•• Tuleks siiski kahelda Riia saatuse otsustatuses – soovi korral suutnuks sakslased vastupanu jätkata ning tänavalahingud oleks võinud kujuneda õige pikaajaliseks ja ohvriterohkeks nii sakslastele kui ka eestlastele, eriti aga muidugi elanikele. Laevastik suutis küll sakslastele peavalu tekitada, kuid kahju on ajaloolaste hinnangul siiski pigem moraalne.