Suurgildi hoonest on saanud 21. sajandi muuseum

Senisest kaks korda suurem Eesti ajaloomuuseum näitab linna külalisele eesti inimest ja süstib dopingut eestlaste rahvustundesse.

Olgugi et veel eile tegid Suurgildi hoones põrgulärmi trellpuurid ja põrandatel vedeles teip, ütlesid muuseumi töötajad rõõmsa kindlustundega, et tänaseks pidulikuks avamiseks kõik klantsib. Rahvas saab muuseumi kaema tulla laupäeval ja kui kellelgi on ajaloo kujutamisest kivistunud ettekujutus, on talle üllatus garanteeritud juba Koko Arhitektide sisekujundusega. Seniste seinaäärsete stendide asemel on põhinäitusesaalis moodsad mus­tad lühtrid ja klaasist tahukad, kuhu mahutatud eksponaadid ja interaktiivsed ekraanid ei järgi enam kronoloogiat jääajast Katariina Suureni, vaid snitti on võetud muuseumitrendidest ja pilt Eestist antakse edasi teemapüstitusega. Kuidas sai maamatsist linnavurle, uurib püsinäitusel „Visa hing. 11 000 aastat Eesti ajalugu” ajaloolase Hiljar Tammela kureeritud stend. Ühes vitriinis seostab Tammela põllumehest eestlase tööviljakuse vabadusega ja illustreerib oma väidet muu kraami hulgas pärisorja viiskude ja kolhoosnikele jagatud kassikullaga. Kokku on küsimusi kaheksa ning neile vastuseid otsinud muuseumitöötajad ei loodagi sedastada lõplikku tõde, vaid ärgitada külastajat kaasa mõtlema ja vaidlema.  

Kümmekond trepiastet alla minnes leiab külastaja end Suurgildi hoone kunagisest veinikeldrist, millest suurem osa on avalikkusele avatud esmakordselt. Seal asub ka tõenäoline hitteksponaat: ajakapsel, kuhu siseneja saab lasta oma näo projitseerida eri ajastu inimese pähe. Keldris on muu põneva hulgas varju leidnud Peeter I saabas, Napoleoni allkiri ja Eesti suurim relvakogu. Lastele võib lõbu pakkuda eksperimenteerimistuba.  

Külastajatele, kellele eestlane ja tema kuulus visadus paistab rahvusromantilise muinasjutuna, võiks pisikeseks tõendiks visast hingest olla seegi, et 1410. aastal valminud hansalinna suurkaupmeeste majas teevad nüüd moodsat ajaloonäitust kunagised maamatsid. Ühtlasi on piisav põhjus Pikale tänavale tulla ka muuseumi põnevalt kujundatud ruumid ja tehnilised nipid, rääkimata varju pakkuvast sisehoovist. Kindlasti on seal huvitavam kui kooliekskursioonil 20 aastat tagasi.