Suurimad muutused
Aprill aega ei anna, kõik käib tormilise kiirusega: jää ja lumi muudavad metsaaluse niiskeks ja õhk metsas käija ninasõõrmetes on värske, pungadest saavad lehed, lume alt väljasulanud pruuni maapinda katab peagi värviline lillevaip, linnulaulu tulemusena on kuu lõpuks pesas munakurn ja loomalapsed lähevad iseseisvale teele või sünnivad pimedatena kusagil varjulises urus.
Loodusfotograafina võib aprilliks plaane teha, kuid need peab sättima võimalikult paindlikuks, sest üllatuste trehvamise peale võib kihla vedada. Kindel ei saa olla ainult üllatuse sisus ja mahus, selle otsustab iga aprill omamoodi.
Mõni päris kindel moment leidub aprillis siiski ka. Tuleb leida aega sinilillede pildistamiseks. Nende ilu imetlemine on kujunenud omamoodi vaikimisi kohustuseks, mida kõik loodusfotograafid tunnistavad. Õnneks pole see tüütu sund, mille tõttu tuleb end igal aastal metsa alla kõhutama vedada. Ei, hoopiski mitte! Sinililled tõmbavad nagu oma õitsemise kuulgi alati varrukast mingisuguse üllatuse välja. Nii juba kümme aastat järjest ja ma olen kindel, et ka edaspidi. Tekst ja fotod: Sven Začek