Suursaadik Priit Kolbre – Eesti diplomaatia varalahkunud mootor

 (1)

Priit Kolbre aitas käima lükata taasiseseisvunud Eesti välisministeeriumi.
Üle-eile ootamatult Vantaa lennuväljal surnud Eesti suursaadik Soomes Priit Kolbre oli vastutulelik ja südamlik inimene, nooruses lootustandev sportlane, hiljem ülikooli õppejõud, kelle panuseta oleks raske ette kujutada Eesti seniseid välispoliitilisi saavutusi.

Praegune Eesti suursaadik Hollandi kuningriigis Priit Pallum, kes töötas koos Priit Kolbrega välismajanduspoliitika liinil, mäletab Kolbret juba 1990. aasta Eesti Diplomaatide kooli esimesest aastakäigust.

“Priit oli tollal TPI kateedrijuhataja ja eks tema valik uuesti õppima minna tundus mulle kui äsja ülikooli lõpetanud inimesele veidi omapärane,” meenutab Pallum. “Selleks ajaks oli ta juba välisministeeriumis tööl, kureerides välismajanduspoliitilisi sidemeid. Liitudes tema meeskonnaga, jättis õppejõu tausta ja rahuliku olemisega Priit väga soliidse ja turvalise mulje, kuigi vaevalt tema isegi teadis, mismoodi kõik asjad iseseisvuva Eesti riigi välismajandussuhetes kulgema peaks. Aga kusagilt tuli ju alustada.”

Tagasihoidlik diplomaat

Kuigi Kolbre oli Eesti diplomaatias vaieldamatult üks neid mootoreid, kes aitas käima lükata taasiseseisvunud Eesti välisministeeriumi ja eriti selle välismajandus- ja -kaubanduspoliitilise suuna, ei nõustunud ta ise kunagi sellise väitega. Ometi juhtis just Kolbre paljusid läbirääkimiste delegatsioone teiste riikidega ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, oli põhimõtteliselt Eesti EL-ga liitumise protsessi üks algatajatest ja peamistest elluviijatest, samuti oli tema teostatud Maailma Kaubandusorganisatsiooniga liitumine.

“Priidul olid lisaks väga headele erialastele teadmistele, oskustele ja kontaktidele ka äärmiselt meeldivad isiklikud, inimlikud mõõtmed,” räägib Pallum. “Ta suutis ka kõige kriitilisematel hetkedel jääda rahulikuks, jääda endaks ja puhta analüüsi ja motivatsioonivõimega rahustada maha ka rahutuimad olukorrad. Eesti huvid olid tema jaoks kõige tähtsamad. See inimlikkus, analüüsioskus ja kolleegide motiveerimise oskus andsid kõigile temaga koos töötanuile kindlust ja seepärast oligi ta oma töös nõnda edukas.”

Pallum mäletab Kolbret kui tagasihoidlikku inimest, kes ei näidanud just sageli välja, et ta töö tulemustega äärmiselt rahul oli, ka siis, kui selleks tõesti põhjust oli.

“Olen kindel, et sisimas sai ta tunda siiski palju töörõõmu, kuid ta elas seda lihtsalt sissepoole,” ütleb Pallum. “Olen arvamusel, et Priidu erialane võimekus ja inimlik, rahulik ja kaalutlev suhtumine ning väga hea, tasakaalukas suhtlemisoskus olid just need, mis muutsid ta isiksuse ja inimesena väga meeldivaks partneriks. Tõsi, vahel tekkisid ka olukorrad, kus toimus selge vastandumine, Priit jäi aga tavaliselt endale kindlaks ja enamasti õigustatult. Ta lihtsalt ei soovinud väikluse ja kitsarinnalisusega tegemist teha. Kui aga asi oli pelgalt teadmatuses, siis oli ta meeleldi nõus informeerima ja väitlema. Ta ei olnud sugugi kuiv ametnik, vaid üsna lahtiste käte ja mitmekülgsete oskustega inimene, kellele meeldis väga veeta aega oma perekonnaga.”

Kohusetundlik spordipoiss

Priit Kolbre esimene treener Enno Karrisoo mäletab oma kunagist kasvandikku kohusetundliku ja vastutuleliku poisina.

“Kui me käisime Eesti koolinoorte koondmeeskonnaga Almatõs koolinoorte spartakiaadil, oli Priit samuti kaasas,” ütleb Karrisoo. “Ta polnud põhitegija, kuid kui tema läks väljakule, siis oli alati kindel, et mängus midagi halvemuse poole ei lähe. Ei saa öelda, et ta oleks olnud mängija, kes päästab mängu. Samas võis ta anda kellelegi väga vajalikku puhkust, kandes enda peal teiste koormust ja tema peale võis kindel olla.”

Karrisoo sõnul oli Kolbre huvitatud ka kohtunikutööst ning oli aastaid tagasi vägagi hinnatud käsipallivõistluste noortekohtunik.

Loe veel

“Ma arvan, et Priit ei kaotanudki kunagi huvi käsipalli vastu,” mõtiskleb Karrisoo. “Kui me alustasime käsipalliveteranide kokkutuleku korraldamist ja selle jaoks ka väikese trükimaterjali avaldamist, siis veebruarikuus, päev enne oma sünnipäeva, käis Priit minu juures ja tõi kõik oma materjalid, mis ta oli kokku kirjutanud, ja kaks nädalat tagasi saatis ka fotosid selle juurde. Priit oli selline mees, kes suhtus väga tõsiselt sellesse, mida ta tegi. Kunagi tulime võistlustelt ja mulle mõjus miskipärast kõik pärast seda söödu halvasti. Kole halb oli olla ja ma palusin Priitu, kes elas toona Olümpia hotelli lähedal, et ole hea mees, mine turule ja too, palun, mustikaid. Tal ei tekkinud küsimustki, kas veeta aega mujal või mida tahes ta plaanis teha. Igatahes läks ja tõi need mustikad kohe ära.”

Välisministeeriumi asekantsler Mati Vaarmann ütleb, et vahetu ja oma kohustustesse äärmise korrektsusega suhtuva kaaslase kaotamine on alati ränk.

Akadeemiline kaasavara

“Priit oli tuntud tasakaaluka ja rahuliku inimesena, kes nii lihtsalt ei ägestunud,” meenutab Vaarmann. “Mõnede arvates oli ta isegi liiga pehmeloomuline. Selline hinnang osutus aga vääraks kohe, kui Priit kaitses seisukohti, mille õigsuses oli ta veendunud. Sellistel juhtudel oli tema ümberveenmine peaaegu võimatu. Selliste väitluste ajal avaldusid tema verbaalsed oskused ja huumorimeel.”

Vaarmann ütleb, et Priit Kolbre tõi diplomaatilisele tööle tulles kaasa hoiakud ja arusaamad oma eelmiselt töölt akadeemilises sfääris.

“Tema jaoks pidid otsused olema igakülgselt põhjendatud,” lisab Vaarmann. “Tema algatatud arutelud mis tahes teemadel olid sageli küllaltki keerulise struktuuriga, mis nõudis vestluspartneritelt kaasaspüsimiseks tõsist pingutust. Tema näol kaotasime hea kolleegi, tõsise töömehe, õiglase juhi ja kindla partneri, sellise, kellega võinuks alati luurele minna – tema alt ei vedanud.”

Indrek Tarand meenutab

•• Välisministeeriumi endine kantsler Indrek Tarand meenutab Priit Kolbret:

•• “Ühe järjekordse valitsuskriisi ajal sattusime Priiduga esindama Eestit WTO konverentsil. See peeti Singapuris. Parasjagu tahtis peaminister Vähi ka sellesse riiki visiidile minna, aga traditsiooniline diplomaatiline tegevus ei tootnud meile vastutulelikku suhtumist. Peaminister andis mulle mõista, et mul ei tasu reisima hakatagi, kui Singapurist kutset ei saa. Niisiis, lugesime Priiduga kõikvõimalikke dokumente ja arutasime probleemi. Ilmnes, et Singapur tahtis saada ÜRO julgeolekunõukogu liikmeks ja otsis toetust. Kolbre pakkus, et siin on kauplemise koht. Küsisin, et kas meil on piisavalt pädevust niisugust kaupa pakkuda. Priit ütles, et eks õigem oleks poliitikaosakonnaga kooskõlastada. Teisest memost ilmnes, et poliitikaosakond oli juba midagi ära lubanud teistele riikidele.

•• Singapuri välisministeeriumi ukse ees tegime sel teemal veel juttu. ”Ütle, Priit, mis sa minu asemel otsustaksid? Riskid välispoliitiliselt või sisepoliitiliselt?” Ta vastas enesele iseloomuliku kerge naeruga: ”Mina ei ole praegu sinu asemel. Minu seisukoht on see, et peaminister saab aru, et valimiseelsel ajal teda siin külla ei kutsuta. Kuid me oleme erinevad inimesed ja meil on eri ameteist tulenevalt erinev vastutus. Nii et – anna minna!”

•• Singapur saatiski küllakutse ja visiit õnnestus. Euroopa riigid said aru, et Eesti tegi välispoliitilise otsuse ning osutusid suuremeelseiks ega üritanud meie teed EL-i takistada. Poliitikadiplomaadid said ka aru. Kõik oli kokkuvõttes õnnestunud. “See lugu meenus mulle siis, kui üks välisminister hiljem hakkas rääkima, et Priit Kolbre ei suuda piisavalt otsustada,” lisab Tarand. “Üks tugev töötegija on minemas viimsele teele. Tema otsuste viljad on aga mahajääjaile toeks.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare