Mõned suvelilled annavad ka isekülvi ja uuenevad kevadel kergesti. Niisugune on mungalill, mille seemned vaatamata troopilisele päritolule talvituvad pärast varisemist avamaal mullas. Lastega peredes peaks vältima väga mürgiste ilutaimede kasvatamist, nagu seda on väliselt väga uhke ja dekoratiivne, kuid väga mürgiste seemnetega riitsinus. Tuulisele kohale ei maksa sobitada hapra varrega rippuvaid mugulbegooniaid.

Enamasti on müügilolevad suvelilled väikestes transpordi- või kasvatuspottides. Pärast kojutoomist vajavad niisugused juuri tihedasti täis kasvanud taimed suuremasse anumasse ümberistutamist. Valmisamplites müüdavad suvelilled on enamasti juba piisavalt suurtes nõudes ja need vajavad rikkaliku õitsemise ajal vaid kastmist ja väetamist. Väetamisega ei maksa ka ülearu agar olla, sest üle-väetatud taim venib välja, varred muutuvad hapramaks, taim kasvatab lopsaka lehestiku, kuid õitseb vähem. Väetada on tarvilik siis, kui taim lõpetab õitsemise, lehed kolletuvad või juurdekasv on nigel.

Tänavu on endiselt suursoosingus südajas suutera (Sutera cordata) ja selle paljud eri värvi õitega sordid. Suutera on väga vastupidav ampli- või rõdukasti taim seetõttu, et õitseb pidevalt kuni sügiseni. Esimestele nõrkadele öökülmadele on suutera samuti vastupidav. Soovi korral võib suuterat proovida toas ületalve pidada, kuid pimedas ja kuiva õhuga soojas ruumis see enamasti ei õnnestu. Südajas suutera on mailaseliste (Scrophulariaceae) sugukonna taim ja tema kodumaa on Lõuna-Aafrikas Kapimaa kaguosas. Suuterat aetakse sageli segi teeleheliste (Plantaginaceae) sugukonda kuuluva vesikaagiga (Bacopa), kuid vesikaak on tõeline troopiline veetaim ja peab vastu vaid soojaveeakvaariumis.

Vahva mitmevärviline lehestik

Suvelilledest sobib aasta läbi ka toas aknalaual kasvatada pelargoone (Pelargonium) ja ilu-nõgeseid (Plectranthus). Pelargoon on ammu tuntud ilutaim. Uuemad sordid õitsevad rikkalikumalt ja on väga särava õievärviga. Vahvad on ka mitmevärvilise lehestikuga pelargoonid. Kõige tuntum on Lõuna-Aafrikast pärit viirpelargoon (P. x hortorum), aga ka amplitaimeks eriti hästi sobiv ripp-pelargoon (P. peltatum) ja suursugune suureõieline pelargoon (P. grandiflorum). Paljude väikeste õitega on ingelpelargoon, mis on saadud kähara- ja kuningpelargooni ristamise tulemusel. Pelargoonid õitsevad paremini päiksepaistelisel aknalaual või rõdukastis. Kui pelargooni lehed muutuvad punakaks, on see liigse mullakuivuse ja toitainete mullas otsalõppemise märgiks.

Pelargooni on ka kodus ise lihtne paljundada. Kevadel või varasuvel lõigatakse varred 10–15 cm pikkusteks osadeks ja juurutatakse vees. Pelargoon moodustab juured puhtas vees 2–3 nädala jooksul. Pärast juurte kasvamist istutatakse pistikud potti. Taim saab lopsakam, kui ühte potti panna kasvama 3–5 pistikut korraga. Suve lõpupoole ja sügisel juurte moodustumise võime väheneb, seepärast on pelargooni parem paljundada kevadel. Pistikud võib ka kohe mulda, perliiti või vermikuliiti juurduma panna. Oluline on teada seda, et noor võsu moodustab rohkem õisikupungi ja õitseb rikkalikumalt. Seepärast on kevadel enne kasvu algust pelargoonide noorendamine ja pikkade alt laasunud varte lühemaks lõikamine hädavajalik.

Petuunia (Petunia) on kartuli ja tomati sugulane troopilisest Ameerikast. Uuemad petuuniasordid on vastupidavamad vihmadele ja õitsevad katkematult kuni sügiskülmadeni. Petuuniat võib sobitada ühte amplisse koos raudürdi (Verbena), ruskme (Bidens) või lamava käokullaga (Helichrysum petiolare).

Palju eredat ja pehmet elevust toob suvelillepeenrasse madal triibulise lehega kõrreline pehme mesihein (Holcus mollis) „Variegata”. Erinevalt külmaõrnadest suvetaimedest võib mesiheina talveks peenrasse jätta. Mesihein on talvekindel mitmeaastane rohttaim, kuid kasvab paremini päiksepaistelises ja kerges vett hästi läbilaskvas mullas.

Imeliste suurte säravate õisikutega on Lõuna-Aafrikast pärit gasaaniad (Gazania). Kõige tuntum liik on särav gasaania (G. rigens). Gasaania õitseb päiksepaistelises kohas rikkalikult kuni sügiskülmadeni ning on vastupidav esimestele leebetele hallaöödele. Eestis gasaania avamaal ei talvitu, kuid kodumaal on ta mitmeaastane taim. Gasaaniat paljundatakse seemnetega, mis tuleks aknalaual potti või kasvuhoonesse külvata märtsis või aprilli alguses. Gasaaniat võib kasvatada ka potis toataimena.

Rikkalikult õitsevate suvelillede hulka kuulub ka fuksia (Fuchsia). Troopilisest Ameerikast või Austraaliast pärit taimena fuksia avamaal ei talvitu, kuigi kasvab kodumaal mitmeaastase põõsa või väikese puuna. Fuksiate sortiment on rikkalik. Tuntakse rippuvate vartega amplisorte ning mitmesuguse võra suuruse ja õievärviga püstiste okstega fuksiaid. Fuksia õitseb meelsasti päiksepaistelises või poolvarjulises kohas. Kui fuksia lõpetab kesksuvel õitsemise, on tõenäoliseks põhjuseks mineraalainete otsalõppemine potimullas.

Fuksia õitsemisele mõjub eriti hästi pikatoimelise osmocote-tüüpi väetisega väetamine. Valges ja jahedas ruumis on võimalik fuksiat ületalve pidada, kuid kevadel peaks pikaks veninud oksi kärpima. See soodustab uute võrsete moodustumist, rohkemate õiepungade teket ja muudab põõsa tihedamaks.