Teisipäeval, 2. detsembril pärast päikeseloojangu pildistamist tõstsin käe rusikasse ja hüüdsin sisimas: „Jess, detsember!” Kõva häälega ei tahtnud hõisata, sest loomad olid lähedal. Viieteistkümne külmakraadi käes, ümbritsetud jäämaailmast, tundsin end täiesti omas elemendis. 3. detsembril otsustas aga november tagasi tulla. Tõi tagasi halli valguse ja plusskraadid. Ei! Miks?!

Samal ajal on Põhja-Soomes juba pool meetrit lund maas. Millal oli meil viimati pool meetrit lund? Kaks aastat tagasi? Ega’s midagi, kui talvel ei kõlba Eestisse tulla, siis tuleb minna sinna, kus ta arvab endal parem olevat, sest mina talvest loobuda ei kavatse. Otsisin üles oma aastatetagused pildid Põhja-Soomest ja mind haaras võimas inspiratsioonipuhang. Ei, kaht talve järjest ma vahele jätta ei suuda. Sven Začek

Vesipapp on isegi 30-kraadises külmas jää- vabaks jäävatel Põhja-Soome kärestikel igapäevane külaline. Ega selliseid elukaid palju pole, kes suudaksid veeta oma päevi lumesajus põlvini vees. Ka kõik vesipapid ei suuda või õigemini ei jätku neile ruumi, mistõttu osa neist rändab meie juurde lõunasse. Fototehnika: • Nikon D3x + Nikkor 400mm F2,8 VR + Nikkor TC-17EII. F5,6, 1/20, ISO 100.
Teine Põhja-Soome talvede püsielukas on habekakk ehk lapi kakk, võimas kotka mõõtu lind. Fototehnika: • Nikon D3x + Nikkor 300mm F2,8 VR. F3,2, 1/1250, ISO 400.
Soomes on mägesid, paljud neist nii 500–600 meetri kõrgused, mis pole puude kasvuks liiga kõrged, aga piisavalt kõrged, et seal oleks justkui oma kliima. Madalamalt tulev niiskus külmub ja ladestub puudele, nii et nad saavad talveks üleni valge rüü. Fototehnika: • Nikon D3x + Nikkor 24-70mm F2,8 @ 29mm. F22, 0,4s, ISO 100.
Põhjamaade juurde kuulub ka põhjavalgus ehk virmalised. Soome pole selles mõttes erand. Siiani olen võimsaimat virmaliste tantsu näinud Islandil. On aeg Soome tulemust parandada! Fototehnika: • Nikon D3 + Nikkor 14-24mm F2,8 @ 22mm. F2,8, 3os, ISO 3200.