Sven Začeki haruldased hetked: talvised sisserändajad
Kui eelmisel korral järg juba lindudele läks, siis tuleb aus olla, et iga-aastane sügisene lindude lahkumine teeb meele kurvaks küll, loodus justkui vakatab ja jääb palju vaesemaks. Iga muutus pole õnneks alati negatiivne, vaid võib tuua ka midagi uut ja põnevat. Eesti asub olulisel rändeteel nii põhja kui ka kirde poolt liikuvale linnurahvale, mistõttu satub rände ajal meile omajagu huvitavaid eksikülalisi. Peale läbirändajate ja juhukülaliste on meil välja kujunenud päris oma talvine klientuur, kes aasta raskeima aja Eestis veedab ja kellega meie külmimal aastaajal kokkusaamine on omamoodi positiivne kohustus.
Talvised püsikülalised on pärit põhjast. Karmis toidukonkurentsi olukorras on nad sunnitud tõeliste rändlindudega võrreldes kõigest pisikese väljasõidu ette võtma. Tõeliste rändlindude mõistet võib võtta selliselt, et nemad rändavad igal juhul, kuid mõned meie talikülalised ei pruugi igal aastal tulla, vaid otsustavad nagu Toots õunte järgi, kas tänavu on tarvis lõuna poole lennata või mitte. Selline teadmatus lisab talvele vahvat vürtsi, sest millalgi ei tea, kas ja kus võib mind üllatus oodata. Üllatusi otsin ma aga alati, kui kodust lahkudes kaamera ühes võtan.
Tekst ja fotod Sven Začek
