Peale Swansi tegin kolmteist aastat bändi Angels Of Light. Peale Swansi oli see uus ja põnev asi mida teha. Kuid kolmeteistkümne aastaga mu huvi lahtus. Tahtsin kuulda ja luua uuesti raskepäraseid helisid. Sellepärast hakkasin uuesti Swansi tegema. Mul oli vaja kunstnikuna edasi liikuda. Ma tean, et Swans on vana bänd aga ma lähenen sellele nagu uuele.

Mis see Swans sulle on, elutöö?

Ma ei tea aga alates algusest on mul olnud tunne, et see on mu saatus. Ühel hetkel loobusin. Siis sain aru, et mul on vaja seda teha.

Kas praegune peavoolu kultuurikontekst on Swansi suguste bändide jaoks sõbralikumaks muutunud?

Ikka on. Kui me alustasime võttis mitu aastat aega enne kui inimesed terveks kontserdiks saali jäid. Aga nüüd kui inimesed interneti kaudu vanemat muusikat avastavad, on see teisiti. Teinekord olen ma isegi üllatunud kui palju meil mõnes tundmatus kohas fänne on. Noored fännid teevad tuju eriti heaks.

Frank Black The Pixiesest on öelnud: „Siis tegin bändi kunsti pärast, nüüd teen raha pärast.” Sina?

Mul pole raha vastu midagi. Aga nagu ütlesin, liigume bändiga edasi. Pixies tuli kokku kui nostalgiabänd, nemad mängivad oma vanu lugusid raha eest. Meie teeme aga uusi lugusid segi paari vanaga. Kusjuures osad lood on uuemad kui meie mullune plaat.

Kaksteist albumit on ju niigi piisav kontsertkava varieerimiseks…

Ma ei teeks seda kunagi! Paar võib võtta, rohkem mitte.

Olete sama valjud kui vanasti?

Ilmselt. Aga teistmoodi. Vanasti kõlasime nagu betoonsein, nüüd oleme dünaamilisemad.

Mida tähendab alternatiivmuusika?

Absoluutselt mitte midagi. Inimesed teevad muusikat ja kõik.

Mängite siin esmakordselt, on sul ootusi?

Mida ma peaksin ootama?

Head kontserti?

On see kontsert lahedas klubis?

Jah.

Lahe.