Sydney Jaani koguduse õpetaja hoiab tallel eestlaste lood


Sydney Jaani koguduse õpetaja hoiab tallel eestlaste lood
Õpetaja Meelis Rosma astub läbi Silvia Vihermäe juurest. Dannar Leitmaa

Eakaid Austraalia eestlasi kohanud inimesed räägivad nende uskumatust elujõust ja nooruslikkusest. Eesti Päevalehe reporter Dannar Leitmaa külastas Thirlmere’i vanadekodu ja nägi, et jutud vastavad tõele. Eesti küla on aga sellegipoolest hääbumas.

 „90-aastast inimest on kerge viimsele teele saata, sest tema tee on siin ilmas läbi käidud,” lausub õpetaja Meelis Rosma. „Kui ini­mene on 50-aastane, siis on küll tunne, et tema tee jäi ju veel poolikuks.” Rosma töö pole kõrvaltvaatajale kõige kergem, sest tema ülesandeks on alates 2007. aastast olla Sydney Jaani koguduse õpetaja. Ta tunnistab, et töö helgemad hetked ehk laulatused ja ristimised küll toimuvad, kuid neid on kindlasti harvemini kui matusetseremooniaid. „Vanad eestlased tahavad siin ikka, et neid saadaks ära vähemalt eesti õpetaja. Isegi need, kes muidu kirikus ei käi,” ütleb ta. Jaanuari lõpupäevad jäid viimaseks kunagisele Narva pataljoni sõdurile, Teise maailmasõja järel Austraaliasse põgenenud Edgar Siimpojale – tuli haiglast koju, helistas lastele, tundes rõõmu kojujõudmise üle, ning kõik. „Ta tahtis ajalehte, aga toad olid tühjad, vannitoas ka teda polnud. Ta oli tualetis ukse ette jäänud ja ma ei saanud ust lahti,” meenutab Helju Kimmel, kes elab mõnekümne meetri kaugusel Edgari majast. „Ambulantsi (kiirabi – toim) mehed tõstsid ukse eest ära, ja seal ta oligi.”

Edgar elas ja Helju elab edasi Thirlmere’i vanadekodus eesti külas, mis ikka aeg-ajalt ka meie meediasse satub. Välismaal ei ole ju palju selliseid elupaiku, mis on eestlaste rajatud. Esimesed eestlased saabusid siia juba enne Teist maailmasõda, hiljem tuli Sydneyst sadakonna kilomeetri kaugusel asuvasse linna neid veelgi juurde. Kõndimistoega liikuv vanaproua on kauaaegse naabri siit­ilmast lahkumise üle ilmselgelt kurb ja Rosma kuulab teda väga rahulikult, küsides vahele matusega seotud küsimusi. „Edgar tahtis abikaasa mälestuseks laulu „Kalla, kallis Isa käsi”, võtame siis selle ka,” paneb ette vanaproua ja saab jaatava vastuse. „Minu ülesandeks ongi enne matust rääkida sugulaste-tuttavatega, et millist talitust nad tahavad, valida välja laulud-pildid ja koostada elulugu,” sõnab Rosma hiljem. Rosma tunnistab, et esmalt ta natuke kartis kauge koguduse õpetajaks tulla, ent siinne vastuvõtt oli nii soe, et kodumaale tagasimineku peale ta ei mõtlegi.

„Eestis tunned ikka pahatihti kurjust, ka kiriku sees, aga nende inimeste puhul seda pole. Nad on alati elurõõmsad ja teiste suhtes väga avatud,” iseloomustab Rosma vanuselt enamasti üle üheksakümneaastasi. Rosma elab Sydneys asuvas kogudusehoones koos hiinlannast abikaasaga, kellega ta oli tutvunud ülikooliõpingute ajal ja abikaasa tõttu Eestist ära kolitigi. „Tartus ei möödunud vist päevagi, kui keegi poleks kas mööda minnes või möödasõitvast autost midagi õelat öelnud,” meenutas Rosma. Seejärel tuli kolimine Tallinna, kus rassistlikud solvangud küll lõppesid, ent Eesti kliima mõjus abikaasa tervisele nii halvasti, et edasi siirduti Austraaliasse. Thirlmere’i eestlasi kipub aasta-aastalt järjest vähemaks jääma, kuna aeg teeb oma töö. Juba võetakse eesti külla vastu ka teistest rahvustest inimesi ning juhtkond plaanib vanadekodu ametlikust nimest viite eestlastele kaotada. 1950-ndate alguses, kui oli kõige suurem eestlaste sisserännuaeg, asus Thirlmere’is 54 eestlaste kanafarmi, kuid nüüd pole alles ka neid. Isegi kohalik pood nimega Kungla kuulub tänapäeval hoopis serblasele. Külas raamatukogu pidav Marge Kongas tunnistab, et tema tütar räägib küll eesti keelt, aga tütretütrele hakkab see keel juba liiga kaugeks jääma.

Loe veel

„Ääretu elamus oli viimane kord Eestis käia. Võtsin tütre kaasa, et ta näeks, kust ta pärit on,” rääkis Kongas, kes abiellus Austraalias, aga ikka eestlasega. „Isa oleks läbi lae läinud, kui ma oleks öelnud, et ma austraallasega abiellun.” Sootuks teistsugune kogemus on aga detsembris 90. sünnipäeva pidanud Silvia Vihermäel, kes võttis oma katuse alla ühe kauge sugulase poja, kes oli tulnud Austraaliasse õnne otsima. Õigemini oleks vanaproua pidanud kostile võtma kauge sugulase ühe poja. „Pidi tulema üks, aga korraga oli neid kolm tükki minu ukse taga, magamiskotid käes, ja nii nad kolmekesi seal väikses toas elasid,” meenutas Vihermäe. „Igal hommikul tegin hommikusööki, oleks nad mulle aitähki öelnud või kohvitassi kraanikaussi pannud – ma tõesti solvusin.” Vanaprouale see mõistagi ei meeldinud ja nii lahkusid noormehed head aegagi ütlemata. „Aga ma olen õppinud elutarkuseid, et kõik, mis meie ümber on, õppige ainult head. Kui on midagi halba, sellele keerake selg ja jäägu see neile, kes seda tahavad,” suudab vanaproua kõigest hoolimata ikkagi naeratada ning näitab oma loendamatuid Eestiga seotud suveniire. „Eks ma mälestustest elan – kui mälestused otsa saavad, siis on aeg minna, sest nagu öeldakse, et kui sa ei mäleta, mis sinu nimi on, siis oops! Too late!”

Pooleli eluraamatud

Ja mälestusi neil inimestel jätkub. Jätkus ka Edgaril. Nimelt kirjutas kõikides suuremates Teise maailmasõja lahingutes võidelnud Narva pataljoni liige elulooraamatut „Edgar’s Song”. See jäi aga viimase peatüki „Armageddon” keskel pooleli. „Mis tema raamatust saab?” küsib Meelis Rosma Helju Kimmelilt. „Ta ei lõpetanud ju ära,” vastab proua murduval häälel. „Jääb niisama, õhku rippuma.” Rosma, keda tema kodumaja läheduses asuva Vietnami restorani pidaja on võrrelnud välimuse poolest Terminaatoriga, vaatab mõtlikult vanaprouat ja viib jutu mujale. Õhtul lehitseb ta lõpetamata jäänud raamatut ning paneb selle kogudusehoones asuvasse kappi, kus on teisigi samasuguseid vanade eestlaste elulooraamatuid. Osa lõpetatud, osa trükitud, osa käsikirjas ja osa lõpetamata.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare