Taavi Rõivas EPL-i aastalõpuintervjuus: Läti ja Leedu konkurentsieelis on see, et odava tööjõu eelis pole veel kadunud

Peaminister Taavi Rõivas selgitas aastalõpuintervjuus Eesti Päevalehele, et Eesti majanduse vaid 1,3-protsendiline kasv on tingitud sellest, et nihkume välja odava tööjõu konkurentsieelisest, et Venemaa turg on ära langenud ja et meil pole veel õnnestunud eksootilistele turgudele (nagu Hiina) nii hästi kanda kinnitada kui võiks.

Ülejäänud teemasid aastalõpuintervjuust peaministriga loe homsest Eesti Päevalehest!

Numbrite järgi meil siin midagi kiidelda ei ole. Kui naabrite poolt kostus rõõmuhõiskeid, sest näiteks Rootsi majandus kasvab tänavu 3,9%, siis Eesti majandus vaid 1,3% . Mis saab eesmärgist muuta Eesti uueks põhjamaaks, sest sellise tempoga neile järele kuidagi ei jõua?

Kui majanduse kasv on tagasihoidlikum, kui soovime, siis seda enam on oluline, et meil oleks siht enamaks. Et tegeleksime sellega, et kasvu fundamentaalsed eeldused oleksid paigas. Kui vaatame tagasi, siis esimesed märgid sellest, et kasvuga on muresid, ilmnesid juba sellest, et viimase aasta-paari kasvu on vedanud suuresti sisetarbimine. See ühelt poolt inimestele väga meeldib, palgad kasvavad ja saab rohkem tarbida. Kuid majandusinimestena teame, et see ei saa olla väga kestlik, selleks peab olema eksport. Viimase puhul oleme praegu faasis, kus nihkume selgelt välja odava tööjõu konkurentsieelisest ja otsime oma nišši nutikamatel, kõrgema lisandväärtusega turgudel.

Aga mulle tundub, et see niši otsimine ei lähe väga edukalt, sest Eestis on kolm kvartalit järjest tootlikkus hoopis langenud. Mida siis nüüd teha?

Ma usun siiski, et kõik fundamentaalsed eeldused, et Eesti ettevõtted leiaksid turud, mis on kõrge lisandväärtusega, on tegelikult olemas. Kui vaatame, mida riik saab teha, siis riik saab luua raamistiku, kus maksukoorem, seaduste koorem ei ole ettevõte tegevusele pärssiv. Riik saab panustada, et haridustase oleks vastavuses tööturu nõuetega, et haridus oleks kõige paremal tasemel. Ka sellega võime ju üldjoontes rahul olla, sest oleme võrreldavad põhjamaade tasemega, mis on maailma absoluutne tipp. Ja riik peab pidevalt otsima võimalusi, kuidas pidevalt aidata kaasa eksportturgude avamisele.

Seda kõike me oleme juba teinud ...

... ja peame jätkuvalt tegema. Kui me vaatame minevikku, siis selle 24 aasta jooksul, mis oleme olnud iseseisvad, on meil läinud pööraselt hästi.

Viimasel kolmel just mitte väga vist?

Viimasel kolmel on läinud täpselt samamoodi väga hästi. Kui vaatame konteksti, et meie idanaaber on käitunud Ukrainas agressorina, selle tõttu on kehtestatud talle sanktsioonid, mille tõttu on Venemaa kehtestanud Euroopa kaupadele vastusanktsioonid, ja see kõik on olnud ka ju Eestis ja meie regioonis väga selgelt tuntav.

Venemaa oli ju enne, kui nad Ukrainat ründasid ja neile sanktsioonid kehtestati, meie jaoks kaubanduspartner number kolm. Ja ta oli ka Soome jaoks väga oluline kaubanduspartner – teatud ajal oli Soome ekspordi osa Venemaale isegi kõrgemal kui meil – mis tähendab, et igal juhul tähendab Venemaale ekspordi äralangemine ka Vene turu langus muul moel ehk ostujõu languse näol, see andis tegelikult tunda nii Eestis kui Soomes. Ja kui Soomes annab tunda, siis annab see ka Eestis omakorda tunda.

Mis me teeme siis nüüd ...

Ma lihtsalt selgitan! Me pole kunagi kurtnud, et meil on Venemaa klientuur ära langenud, oleme aru saanud, et seda on vaja, sest nii nagu kogu Euroopa Liit, on meilgi olnud vaja selgelt välja öelda: me ei sea oma kitsast majandushuvi ettepoole põhimõttelistest väärtustest. Ega meile need sanktsioonid ju endale ka ei meeldi, aga need peavad olema, sest Venemaa on käitunud agressorina.

Sanktsioonid on olnud paigas juba üle aasta. Valitsuse asi on leida kompenseerivad meetmed. Millised meetmed olete leidnud siis aastaga, sest lõpuks tunnevad inimesed omal käel, et majandusel ei lähe hästi?

Iseenesest on palkade ja pensionite kasv olnud kiire, mida inimesed kõige rohkem tunnevad. Majandusinimesena ma näen selles probleemi, sest palgad on meil kasvanud isegi kiiremini kui tootlikkus. Kuid vaadates selle mõju inimeste heaolule, siis poliitikuna ütlen ma, et see on loomulikult hea uudis.

See on sarnane kriisieelsele tundele, kus samuti majanduskasvu kokkuvajudes kasvasid palgad veel mühinal.

Kriisi tunnet tundma ei peaks, küll aga peame arvestama, et kontekst, kus me oleme, siis selleks on mitte veel täielikult kriisist väljunud välismaailm. Jätame korraks Venemaa teema kõrvale, siis näeme, et suur osa Euroopast on jätkuvalt suures defitsiidis, nad peavad seda vähendama, mis tähendab, et nende ostujõud on pigem langemas teatud nüansi võrra. Kogu selles väliskeskkonnas, siis ma ütleks, et meie seis fundamentaalseid asju hinnates pole sugugi halb. Aga loomulikult kui üldiselt maailmas ja Euroopas ei lähe majandusel hästi, siis ei saa ka meie üksikuna õitseda.

Aga tulles tagasi küsimuse juurde: mis on need asjad, mida valitsus on konkreetselt teinud teie viidatud sanktsioonide kompenseerimiseks?

Võtame rohkem sanktsioonidest puudutatud valdkonna, milleks on toiduainetetööstus. Selle puhul on minul väga tõsine lootus, et lisaks Jaapani turu avamisele, on meil praegu suuresti eeldused täidetud, et Eesti tooteid saaks hakata Hiina turule viima. Meil ei ole illusioone, et me kogu Hiina suudame ära toita. Meile piisaks sellest, et me mõnes suures provintsis, kus on võib-olla sama palju rahvast kui Poolas või Saksamaal, kui suudame seal Eesti kõrge lisandväärtusega piimatooteid nagu juustu ja muid tooteid turustada.

Kas selles polnud märkimisväärset osa Anne Sullingul mäletatavasti?

Jaapani puhul küll. Hiina puhul on nüüd see lepingu tegemine ja turu avamine peamiselt Urmas Kruuse ja maaeluministeeriumi teema.

Nüüd on seis selline, et eeldused on olemas ja ettevõtted peavad ise leidma reaalsed võimalused need eeldused kasumiks pöörata.

Kui Eestis ja põhjamaades pole vaja seda, et riik käiks ettevõtjate eest diile tegemas, siis idamaades on asi natuke teistsugune. Nägin seda omast käest. Minu esimesel visiidil Hiina, kus kohtusin peaministri, presidendi, rahandusministri, pangajuhtidega, muutus suhtumine Eesti ettevõtjatesse, kes olid kaasas, hetkega. Ma nägin oma silmaga, kuidas asjad hakkasid liikuma, näiteks üks suurtehing Eesti Energiaga Jordaania asjus.

Sel hetkel kui ma Hiina läksin ei olnud kindlust, kas Urmas Kruuse saab minna Hiina lepingu üle läbi rääkima või on lootust ka kuhugi kaugemale jõuda, siis sel ajal, kui olime kohtunud Hiinas peaministriga, päev või kaks hiljem helistati Hiinast maaeluministeeriumisse ja öeldi, et võite tulla alla kirjutama, võtke pastakas kaasa. Selles mõttes on ülioluline, et kõik ministrid oma valdkondades aitaksid neis riikides, mis on meie jaoks natuke eksootilised, kuid kus on vaja turge avada, seda ka teha. See on üks neist asjadest.

Tekib ikkagi küsimus, kuidas Eesti on grupis suhteliselt viletsaks jäänud? Viimaseks ehk mitte, sest soomlastel on veel suurem häda. Kuid see on natuke nõrk lohutus, sest me alati soovime, et meil läheks paremini kui Lätil.

Kui vaatame Eesti majanduse mahtu, siis nii Lätist kui Leedust oleme ju pikalt ees. Läti ja Leedu majanduse konkurentsieelis võrreldes Eestiga on see, et nad on mõni aasta oma majandusarengus meist maas, mis tähendab, et neil kaob odava tööjõu eelis võrreldes meiega ära mõni aasta hiljem. Aga loodan siiralt, et ka Läti ja Leedu jõuavad oma majandusarengus Eestile järele, et ka seal kasvavad palgad Eesti tasemele ja ka nemad leiavad endale need uued väljakutsed.

Miks ma olen rääkinud sellest, et peame põhjamaadele järele jõudma, ja öelnud, et see ei juhtu iseenesest. See on seotud sellega, et oleme teinud 24 aastat kõike nö raamatu järgi: lihtne ja selge maksusüsteem, oleme vältinud ülereguleerimist, pole moonutanud konkurentsiolukorda erandite ja subsiidiumitega. Hoiame keskkonda sellisena, et oleks lihtne äri teha, pole ajanud maksukoormat kõrgeks, pole võtnud laenu …

Oleme teinud kõik õigesti, aga meil on kasv 1,3 protsenti?

Me oleme selle 24 aasta jooksul ikkagi väga palju kasvanud, ärme sellest ühe aasta numbrist fundamentaalset järeldust tee, et oleme seni halvasti teinud. Vastupidi – minu siirad komplimendid kõikide eelmise valitsuste suhtes, kel on olnud tarkust, et seda suunda hoida. Ja nüüd kui vaatame, kuidas seda arengut ka tulevikus hoida, siis peame jõudma järgmisele tasemele. Senised edutegurid, mis meile on viimased aastakümned kasvu toonud, kõik need ei saa meil jätkuda. Ja see on just nimelt see odava tööjõu küsimus.

Võtame siis päris keerulise tööjõu. Te olete ka ise öelnud, et oluline on selles teadus- ja arendustegevus. 2011 olid meie investeeringud sellesse 2,3 protsenti SKT-st, tänasel päeval on see 1,4 ehk pea protsent vähem. Kusjuures 2007 planeerisime, et see võiks kunagi olla lausa 3%. Kuidas siis selles vallas läheb ja mis on takistuseks?

Oluline on teada, et need on TA investeeringud avalikus ja erasektoris kokku. Avaliku sektori numbrid pikemas vaates on olnud kasvutrendis. Me pole veel jõudnud ka avaliku sektori eesmärgi, mis on 1%, täitmiseni. Aga ma loodan, et riigieelarve strateegia tegemise käigus selleni jõudmise tee ka paika paneme.

Mis puudutab erasektorit, siis kõrghetk aastatel 2011-2012 oli seotud väga praktiliste asjadega. Riigile kuuluv Eesti Energia investeeris siis uude õlitehasesse ja see lõi need numbrid väga kiirelt üles. Minu mure selles küsimuses on see, et teised sektorid pole suutnud põlevkiviga paremas mõttes konkureerida, et sama palju panustada. Selleks, et ka ülejäänud ettevõtted, kes maailma mõttes on väiksed või keskmise suurusega ettevõtted, et ka nemad suudaksid TA-sse panustada, peame panustama koostööle. Moodsas keeles nimetatakse seda ka klastriteks. Võtame näiteks Saaremaa laevatööstuse: mitmed erinevad ettevõtted on ühiselt investeerinud, et TA-sse panustada.