Minu kohustus on olla alati valmis nii 17-tunnisteks maratonnõupidamisteks kui ka kõikide teemade Eesti inimestele selgitamiseks. Aga kui võtta hästi pragmaatiliselt, siis kui me ei oleks jõudnud kokkuleppele ja tagajärg oleks olnud Kreeka euroalast lahkumine, olnuks selle hind Eesti jaoks mitu korda kõrgem kui see uus kokkulepe. Peale majanduslike kaalutluste on ikkagi väga tõsine küsimus ka julgeolekupoliitiline. Üks maksejõuetu ja täielikult äpardunud riik muutub poliitiliselt täiesti ettearvamatuks, olles mõjutatav välisjõudude, sealhulgas näiteks Venemaa poolt.

Kolmandaks laiem pilt. Seda on kõige raskem selgitada, aga mõista tuleb ka seda, et on suurem pilt Euroopa ühtsuse näol ja keerulistes olukordades ei jäeta kedagi maha. Kas inimesed suudaksid ette kujutada olukorda, kui mõnes Lõuna-Euroopa riigis tekiksid seisukohad: milleks meile neid Balti riike ja Poolat NATO-sse vaja on? Jätaks nad välja, sest siis on meil puhvertsoon NATO ja Venemaa vahel. Kui kõik nii kitsarinnaliselt mõtleksid, oleksid need väärtused asjata, mille poole me püüdlesime 1990. aastatest kuni 2004. aastani, mil olid ajaloolised liitumised. Sellist Euroopat ja maailma Eesti ümber ma küll ei tahaks.