Taimede kiusajad ja nende tõrje

Kevadel soojema ja päikselisema ilmaga hakkavad suurema hooga paljunema ka kahjurid. Taimedest, nende osadest või taimemahlast toituvad mitut liiki putukad ja ämblikulaadsed.

Kõige tavalisemad toataimede kahjurid on punane kedriklest, lehetäi, kilptäi, villtäi, juuretäi, kasvuhoonekarilane ja ripslane. Potimullas ja selle ümbruses võib kohata hooghännalisi. Haigustest esineb sagedamini bakterite ja seente poolt põhjustatud mädanikke, roostehaigusi, hallitust, viirushaigusi ehk viroose ja mükoplasmahaigusi.

Korrapäratuid kollakaid triipe, laike või rõngaid põhjustavad sageli taimeviirused. Pisiseened tekitavad taimedel ebaloomulikku hallikat kirmet (jahukaste, hahkhallitus), äkilist närbumist, laiksust ja isegi väärmoodustisi. Närbumise põhjustab seen, kes elab taimes ja ummistab sooned, takistades niimoodi vedelike liikumist. Toit-ainete vähesusest või raskest kättesaadavusest tingituna esineb taimedel mitmesuguseid puudushaigusi.

Kõige sagedamini väljendub see lehtede kolletumises kloroosi ehk koltushaigusena. Sageli on taimemahlast toituvad kahjurid väikesed, raskesti märgatavad või peidulise eluviisiga, nii et probleemset taime märkame alles siis, kui lehed massiliselt kolletuvad, kipruvad ja varisevad, taim lõpetab õitsemise või ei taha õitseda.

Lestad

Mida varem alustame tõrjet, seda paremaid tulemusi saavutame. Õige tõrje tegemiseks tuleb välja selgitada, mis probleemiga on tegu. Eri haiguste või kahjuritega toimetulekuks on erinevad viisid ja meetodid. Optimaalsetes tingimustes kasvanud taimed on vastupidavamad ka ohtudele. Mittesobivates keskkonnatingimustes (temperatuur, valgus, niiskus, substraat) kasvavad taimed on nõrgemad ja seetõttu ka kahjuritele ja haigustele vastuvõtlikumad.

Punane kedriklest on kõige tavalisem taimemahlast toituv väike 0,5–1 mm pikkune punakat, hallikat või pruunikat värvi ämblikulaadne. Ta elutseb meelsamini lehtede alumisel pinnal, kuid massiliselt paljunedes võib levida kõigile taime elusosadele. Punane kedriklest moodustab enda kaitseks kaitsva võrgendi. Putuka arengut soodustab kõrge õhutemperatuur ja kuiv õhk. Taime või selle lehtede puhta sooja veega piserdamine pidurdab kedriklesta arengut. Piserdades peab arvestama, et taim jõuaks õhtuks või pimedaks ajaks kuivada.

Kedriklest kahjustab sageli viigipuid, hibiski, abuutiloni, kannatuslille, sidrunipuud, palme, inglitrompetit, mimoosi, roose, kurke ja paljusid teisi pehmema lehega taimi. Kuid ta saab jagu ka tugevama kattekoega palmlehikutest ja kaktustest. Kedriklesta kahjustus avaldub lehtede laiguti kolletumises. Esmalt moodustuvad lehepinnale heledamad tähnid ja laigud, massilise kahjustuse puhul lehed kolletuvad ja varisevad enneaegu.

Aastas võib kedriklestal esineda 8–12 põlvkonda. Kedriklest võib koju sattuda lõikelilledega, külalistega, uute taimedega või kanduda tuppa avatud aknast. Villtäi aga võib koju tuua isegi puuviljadega.

Lestade tõrjeks sobivad pestitsiididest ehk taimekaitsevahenditest akaritsiidid ehk lestatõrjevahendid. Tõrjet tuleb alustada esimeste kahjustuste ilmnedes, sest siis on tulemus efektiivsem. Esmalt pesta lehti niiske pehme lapiga, õrnema lehestiku või väikeste lehtedega taimed võib ettevaatlikult sooja veega duši alla viia ja mõlemalt pinnalt puhtaks pesta. Liigmärgumise kaitseks peaks potimulla veekindla materjaliga kinni katma.

Järgmises lehes räägime karilastest, täidest ja hännalistest.