Ajapidajate töövaeva rikuvad sageli ära kahjurid, kelle vastu inimene otsib abi keemiast. Mida tuleb silmas pidada taimekaitsevahendeid ja väetisi kasutades, sellest andis heameelega selgitusi arst-toksikoloog Urve Halliksoo.

Taimekaitsevahendite lohakas kasutamine kujutab endast tõsist ohtu tervisele ning seepärast on üles kerkinud küsimus (ka rahvusvahelistel foorumitel), et kas ei oleks otstarbekas loobuda keemilistest taimekaitsevahenditest. Siiski on jõutud järeldusele, et taimekaitsevahendite kasutamine garanteerib 50% teravilja saagikusest, samuti küllalt suure osa juur- ja puuviljasaagist.

Taimekaitsevahendite mürgisust on püütud viia miinimumini ning nende kontsentratsiooni päris lõpuni vähendada ei saa, sest vastasel korral nad ei toimiks kahjuritele. Kahjuritõrjevahendid avaldavad küllaltki agressivset mõju ka inimese tervisele ning seepärast peab väga täpselt kinni pidama kasutamisjuhistest.

Universaalset vahendit pole olemas

Taimekaitsevahendeid on väga erinevaid liike: kapsa või porgandi jaoks, kasvuhoonetaimede kaitseks jne. Universaalne vahend puudub ning isegi kui mõni aine on mitme taime jaoks, siis doosid on neil kindlasti erinevad. Siit tulenebki esimene nõuanne: rangelt kinni pidada kasutamisjuhisest, et mitte tekitada kahju nii taimele kui inimese organismile.

Teiseks rangeks nõuandeks oleks see, et inimene, kes töötab taimekaitsevahenditega, peab kandma isikukaitsevahendeid, st kaitsekindad, kaitsekombinesooni, hingamisteede kaitseks respiraatorit. Mainitud nõuann e võib tunduda liialt teoreetilisena, kuid kujutagu nüüd lugeja järgnevalt ette näiteks õunapuude pritsimist. Töö toimub ju vabas looduses ning isegi siis, kui on tuulevaikne ilm, ei ole kindel, et juhuslik tuuleiil pritsimise momendil teile kogu mürki näkku ei paiska. Silma limaskest on teatavasti väga õrn ning tagajärjed võivad olla üpriski traagilised.

Taimekaitsevahendite üldiseks omaduseks on see, et nad mõjuvad eriti agressiivselt inimese nahale. On terve rida "mürke", millega ei ole lubatud üldse pritsida, vaid neid võib kasutada ainult seemnete puhtimiseks.

Taimekaitsevahendid võivad lisaks kahjurite hävitamisele omada teistsugustki efekti, näiteks säilitada kapsapead kaua värske ja rohelisena.

Näited elust

Esimene näide. Perenaine ostis turult värske väljanägemisega kapsapea. Kodus sellest kapsapeast suppi keetes märkas perenaine, et kapsalehtede vahel on hulgaliselt valget pulbritaolist ainet. Ettevaatlik perenaine viis kahtlase kapsa Tartu Tervisekaitse Talituse laborisse. Seal tehtud analüüs näitas, et valge pulbri puhul oli tegemist karbendasiiniga. Viimast aga kasutatakse vaid talioraste pritsimiseks, mitte juurvilja värskena hoidmiseks.

Kõrvuti taimekaitsevahendite täiustamisega töötatakse välja meetmeid, kuidas vähendada nende ainete ohtlikku mõju inimorganismile. Näiteks kasutatakse paljudel juhtudel nn kohustusliku ooteaja nõuet. See kujutab endast ajavahemikku taime viimasest pritsimisest saagi koristamiseni. Selle perioodi jooksul laguneb aine, millega taime pritsiti, ohutu kontsentratsioonini. Mainitud nõudest peaksid kinni pidama kõik põllupidajad ning seda nõuet ei ole raske täita, sest pakenditel on kõik vajalik info kirjas. Hullem lugu on taimekaitsevahenditega, mis inimestel soetatud juba nõukogude ajal. Kas on need mürgised terakesed mõeldud kartulile või kapsale või millelegi kolmandale, ei oska ilmselt keegi öelda ning seepärast kasutataksegi neid aineid täiesti teadmatult. Kahju enda ja kaaskodaniku tervisele võib olla ettearvamatu ning sageli see, kas inimesel esinev tervisehäire on tingitud kahjuritõrjevahendite väärast kasutamisest, jääbki teadmata. Inimesi, kes neid mürgiseid aineid kasutavad, teeb julgeks fakt, et otseseid tervisehäireid on üsna vähe. Kõige kiiremini annavad endast märku allergilised haigused ning nendegi haiguste puhul võib inimene leida mitmeid teisi haigust tekitavaid põhjusi.

Teine näide. Aiandisse tööle läinud neiul paluti tulpide pakkimisel kasutada kindaid, kuid tüdruk ei pidanud seda eriti oluliseks. Kahe kuu möödudes muutus nahk hellaks, pihkudesse tekkisid veritsevad haavad. Selgus, et taimekaitsevahendid, mida oli tulpide juures kasutatud, osutusid allergiat tekitavateks.

Omaette teadus

Kõik need taimekaitsevahendid, mis tulevad kasutusele maailmas ja samuti ka Eestis, on läbi teinud väga põhjaliku katseaja ja kontrolli, mis keskeltläbi on kümme aastat. Uuritakse, milles väljendub tema äge toime organismile, kui kiiresti ta võib tekitada mürgistuse organismis, kas ta võib põhjustada allergiat ja kas ta omab nn kaugtoimet inimorganismile. Tehakse kindlaks aine toime pärilikkusele ja loote arengule. Kui esinevad sellised kaugtoimed, siis katkestatakse kohe selle aine katsetamine ning see ei jõua iialgi tootmisse ega aiapidaja käsutusse. Teadlaste töö ja vaev ei maksa aga midagi, kui aiapidaja ettekirjutatud kasutusjuhendist kinni ei pea.

Väikeaiapidajad, kes ei kasvata kartulit ja kapsast suurtes kogustes, võiksid keemilised taimekaitsevahendid asendada looduslikega: tubakas, koirohuleotis, leedripuu jne. Kahjureid peletavad eemale ka küüslauk ja petersell.

INGE PITSNER