Õnne Pollisinski saab presidendilt Valgetähe V klassi teenetemärgi. Kuigi see pole kaugeltki esimene „medal”, millega teeneka ujumis- ja allvee­sporditreeneri tööd tunnustatakse, on see esimene suur autasu, mille ta saab isiklikult ja nimeliselt. Enne seda on Pollisinski saanud rõõmupisarais pealt vaadata, kuidas pisut teistsugused medalid riputatakse natuke teistsugustel tseremooniatel kaela tema hoolealustele: Eela Kokale Atlanta paraolümpiamängudel hõbe, Janne Mugamele Sydneys pronks ja Kardo Ploomipuule Pekingi paraolümpial samuti pronksine autasu.

Nagu teised noored
„Need medalid ja rõõmuhetked on loomulikult olnud treenerikarjääri kõrghetked. Kui sportlasel läheb ikka hästi, ta seisab seal pjedestaalil, lipp tõuseb vardasse ja kõlab hümn... ikka tuleb pisar silma,” sõnab Pollisinski ise nende hetkede kohta, mil tema hoolealused on suutnud medali kätte võidelda. „Aga mulle endale on emotsionaalselt hästi tähtsad ka need hetked, kui ujumistrenni tulnud laps teeb oma esimesed liigutused vees, kui ta esimest korda tunneb, et püsib vee peal.”

Teenetemärgi üle on ujumistreeneril muidugi hea meel. „See on kena tunnustus, just selles mõttes, et seda tööd on tähele pandud ja ka hinnatud. Muidu on erivajadustega inimeste sport ikka jäänud tagaplaanile võrreldes suure spordiga,” arvab ta.

Õnne Pollisinski alustas puudega laste ujumistreeninguid juba paarkümmend aastat tagasi. Tollal peamiselt allveesportlastega tegelenud juhendaja treenis alguses erivajadustega lapsi ja noori taastusravi eesmärgil kesklinna lastepolikliiniku tillukeses basseinis. Siis aga hakkas asi tõsisemaks minema, sest sai selgeks, et puudega lapsed tahavad samamoodi ennast liigutada ja sportida nagu teised noored inimesed. „Lapsed hakkasid ujuma!” meenutab Polli­sinski. „Polikliiniku ujula jäi neile väikeseks. Hakkasime rääkima võimalustest kolida oma trennidega Kalevi ujula lastebasseini. Sealt kolisime edasi suurde basseini.”

Nüüd treenib Pollisinski spordiklubis Meduus juba üle saja erivajadustega harrastaja, alates väikestest lastest ja lõpetades täiskasvanutega. Teeneka treeneri sõnul on harrastajate arv järjest suurenenud. „Meie esmane eesmärk on õpetada iga puudega laps või täiskasvanu ujuma – et terved eluviisid ja sport püsiksid au sees. Kui on aga näha, et mõnest harrastajast võiks saada ka tippspordi tegija, siis teeme temaga ka tõsist tööd.”

Praegu on Pollisinski üks kuulsamaid hoolealuseid Kardo Ploomipuu, kes on oma noorele eale vaatamata valitud järjepanu neljal aastal parimaks paraolümpiasportlaseks. Londoni olümpiapilet on Ploomipuul käes, nüüd treenib ta korralikult suviseks jõukatsumiseks. Võib-olla tähendab see ujumistreenerile ja tema hoolealusele augustikuus veel üht ilusat autasu? „Teeme tõsist tööd selle nimel, kuid konkurents on väga kõva ja ette ennustada ei julge küll midagi. Aga oleme mõlemad positiivselt meelestatud,” sõnab treener innukalt.

**

Uudo Timm: raha võim ei lase loodusega koos elada

Valgetähe V klassi teenetemärgi saanud loodusuurija ja -kaitsja Uudo Timm rõõmustab, et looduslikus mõttes on Eesti ikka veel tõeliselt huvitav koht.

„Kui mõnes teises maailma piirkonnas võib liikuda sadu ja tuhandeid kilomeetreid, ilma et maastikus ja elustikus midagi muutuks, need on kogu aeg üheülbalised, siis Eestis muutub vaatepilt iga kilomeetriga. Ja siis veel aastaajad – meil on neid neli, mõni räägib viiestki.”
Ökosüsteemi väärtuste hoidmisega on Timmi arvates palju kurvemad lood. „Raha võim on loodusega koos eksisteerimise oskuse ära tapnud. See, et me oleme üks osa loodusest, ei ole suurel osal inimestest enam üldse kõrvade vahel,” räägib ta. „Trambime nagu elevandid portselanipoes.” Timm lisab, et erinevalt suurest osast muust maailmast Eestis sellisele teemale nagu ökosüsteemi teenused ja hüved sisuliselt tähelepanu ei pööratagi. „Mõeldakse, et need on meil niisama käes ja nende säilitamiseks ei pea me mitte midagi tegema.”

Mitte minu hoovis!
Timm ütleb, et kui küsida inimeste käest, kas loodust peaks hoidma, vastatakse enamasti – loomulikult! Aga ühe väikese klausliga: mitte minu maal või aias, mina tahan oma maalapist välja võtta maksimumi! Eriti kehtib see tema sõnul valglinnastunud aladel.

Timm ennustab, et suureks probleemipuntraks kujuneb Eesti loodusele ka maapiirkondade tühjaks jäämine. „Ühelt poolt võib ju öelda, et meil on ainult Tallinn, Tartu ja mõni linn veel. Et mujal inimesi ei ole ja loodus saab seal vabalt olla,” lausub loodusuurija. „Aga suuresti moodustavad meie looduse poollooduslikud kooslused, mis nõuavad pidevat hooldamist. Linnast neid keegi hooldama ei lähe.”

Tulevik ei ole roosiline, kui me ei hakka arvestama, et oleme üks osa loodusest, toonitab Timm. Tema peamine lootus on, et hullemast päästab Eesti väärtuslikud ökosüsteemid loodusharidus, mille vastu viimasel ajal on hakatud natuke rohkem huvi tundma. Ehk on siis järgmine põlvkond meist targem. „Kui hävitame oma ökosüsteemi hüved, jääme päris paljust ilma. Ja taastamine on kümneid või sadu kordi kallim, kui oleks hoida.” 

**

Maarja Kruusmaa: robotkala ja mannekeen

„See siin on vähemalt sama oluline kui robotmannekeenid,” ütleb TTÜ biorobootika keskuse juhataja Maarja Kruusmaa oma karjääri kõige silmapaistvamat saavutust tutvustades.

Robotmannekeen võib küll tavainimesele kõige meeldejäävam olla, kuid „see siin” märgib boheemlasliku olekuga teaduskeskust, kus töötab keskeltläbi paarkümmend noort teadlast.

„Mannekeen on lihtsalt selline seksikas tükk ja äratab tähelepanu, kuid kujutage ette matemaatikut, kes on kümme aastat arendanud valemeid, et südametööd kirjeldada, ja kui keegi temalt küsib, et mida sa teinud oled, siis pole tal ju ette näidata ühtegi pilti.” Biorobootika keskusel on midagi ette näidata küll: näiteks robotkala, mis suudab anduritega tuvastada erinevat veevoolu ja võib sellega anda uue arengusuuna allveelaevade ehitusse. Või näiteks tehisorganid, mis annavad väärtuslikku õppematerjali kõigile tulevastele arstidele, sest labori külmkapis olev tehisneer vastab kõigi füüsiliste omaduste poolest päris neerule. „Keerulisemate operatsioonide eel saab arst luua näiteks patsiendi neerust täpse koopia ja selle peal enne operatsiooni harjutada,” sõnab Kruusmaa ja näitab tehisneeru, millest saab soovi korral võtta koeproove. Muidugi on veel lehm, kellel oli oluline roll eelmise aasta rahavahetuse ajal, sest just biorobootika keskuses see suu kaudu kroone söönud ja teiselt poolt eurosid vastu andnud lehm sündis ja peab praegu pensionipõlve.

Teenetemärk tuli Kruusmaale, nagu ikka, üllatuseks. „Mulle helistati ja sooviti õnne ja ma küsisin kohe, et mida,” ütleb ta

**

Tiia Teder teab, mida kuulaja vajab

Rõõm on tõdeda, et selgi aastal läheb mõnigi riiklik teenetemärk ajakirjanikule. Teiste hulgas saab kõrge tunnustuse, Valgetähe V klassi teenetemärgi Tiia Teder, kes iseseisvusaja alguses – BBC 3 programm kui eeskuju kõrvus kaikumas – rajas koos paari omataolise fanaatikuga Klassikaraadio.

„Ega see väga lahe töö ei olnud, aga kogu aeg oli väga huvitav,” on Teder algusaega meenutanud. Aastate jooksul kujunes Klassikaraadio Tederi juhtimisel selliseks, nagu teda praegu tunneme: avatud suhtumisega meediakanaliks, mis ei paiska eetrisse mitte ainult süvamuusikat, vaid teisigi muusikanähtusi, mis peavooluraadiosse ei jõuaks. Klassikaraadio kaastöötaja Kaur Garšnek ütleb, et Tederil on avatud suhtumise tõttu olnud lausa põrkumisi konservatiivsemate muusikaakadeemia õppejõududega; Garšnek ise hindab Klassikaraadio osa muusikahariduses aga tähelepanuväärseks. „Tederi suurimaks teeneks pean, et ta on suutnud kandepinda laiendada.

Näiteks on seal Maria Mölderi kaasaegse eesti muusika saade „Areaal”, Karin Kopra „Tee muusikani”, kus ta toob klassikalist muusikat tavakuulajale lähemale, ja Immo Mihkelsoni arutlussaade „Dispuut”,” loetleb ta. Teder, kes pole toimetuse argipäevast kõrvale jäänud, analüüsib uusi süvamuusikateoseid saates „Rostrum”. Klassikaraadio tegevtoimetaja Marge-Ly Rookääru sõnul ongi rahvusvaheline konkurss „Rostrum” olulisemaid Tederi märksõnu: selle kaudu vahendab ta rahvusvahelisele areenile eesti muusikat ja peegeldab meie kuulajatele, mida luuakse mujal.

Rookääru sõnul töötab Teder programmiga pidevalt: „Tiial on erakordselt hea muusikatunnetus – ta tunnetab kuulajate vajadusi väga erksalt. Talle on tähtis, et meie programm inimesi puudutaks: hariks, ärgitaks, tekitaks mõtteid.”

***
Teenetemärgi saajad:

Riigivapi III klass
Urmas Paet – välisminister

Valgetähe III klass
Kaido Höövelson – sumomaadleja
Rein Munter – tehnika­teadlane, Tallinna tehnikaülikooli emeriitprofessor
Mare Taagepera – avastusõppe edendaja, Eesti metsaülikooli arendaja
Toomas Vint – kunstnik ja kirjanik

Valgetähe IV klass
Hannes Altrov – klarnetimängija, Eesti muusikaakadeemia professor
Rein Einasto – geoloog, Tallinna tehnikakõrgkooli professor
Kuulo Kalamees – seeneteadlane, Tartu ülikooli emeriitprofessor
Mati Karmin – skulptor
Avo Keel – võrkpallitreener
Toomas Kiho – ajakirja Akadeemia peatoimetaja
Maarja Kruusmaa – biorobootika arendaja, Tallinna tehnikaülikooli professor
Enn Loigu – keskkonna­teadlane, Tallinna tehnika­ülikooli professor
Olav Maran – kunstnik
Silver Meikar – ühiskonnaelu edendaja
Ain Mäesalu – arheoloog, Tartu ülikooli õppejõud
Laine Mägi – näitleja ja õpetaja
Ülo Niinemets – keskkonnateadlane, Eesti maaülikooli professor
Tõnu Oja – näitleja
Jaak Peebo – keeleteadlane
Nikolai Petrovitš – ettevõtja, põlevkivitööstuse arendaja
Jakob Proovel – maad­lus­treener
Toivo Ülo Raun – ajaloolane, Indiana ülikooli professor, Ameerika Ühendriigid
Toomas Rein – arhitekt
Tarmo Rüütli – jalg­pallitreener
Daniel Erik Schaer – diplomaat
Jaak Sulg – ettevõtluse edendaja
Ants Tael – tantsuõpetaja
Mati Vetevool – ettevõtluse edendaja

Valgetähe V klass
Uno Aan – kohaliku elu edendaja
Eve Alttoa – konservaator, kunstiteadlane
Helle-Mai Enniko – ametiühingutegelane
Igor Gontšarov – Eesti-Moldova suhete edendaja, Moldova
Vladimir Juškin – Balti Vene-uuringute keskuse direktor
Hele Kiisel – õpetaja ja hariduselu edendaja
Else-Jannike Kuum – Eesti-Norra suhete edendaja
Helle-Mare Kõmmus – rahvakultuuri edendaja
Peeter Langovits – pressifotograaf
Meeli Leeman  – ettevõtluse edendaja
Loit Lepalaan – kohaliku elu edendaja, dirigent
Mart Noorma – teaduse populariseerija,
Tartu ülikooli õppejõud
Jaanus Nõgisto – muusik ja telerežissöör
Vladimir Ossipov – õpetaja
Erich Perner – jalgrattatreener
Õnne Pollisinski – ujumis­treener, invaspordi arendaja
Eve Rohtla – ajakirjanik
Vaiko Sepper – raamatu­kogunduse edendaja
Aino Siirak – õpetaja, õpikute koostaja
Külli Sulg – eestluse hoidja Venemaal
Raul Talmar – dirigent
Ants Tarraste – kutseõpetuse edendaja
Heino Tartes – rahvamuusika edendaja
Tiia Teder – ajakirjanik
Uudo Timm – loodusuurija ja -kaitsja
Villu Veski – muusik
Sirje Vinni – kohaliku elu edendaja

Valgetähe medal
Hillar Eelmaa – ajaloo talletaja
Ell Maanso – kodu-uurija
Jüri Nikolajev – ajakirjanik

Eesti Punase Risti II klass
Vahur Valvere – vähiarst

Eesti Punase Risti III klass
Tanel Laisaar – kopsuarst
Ene Palo – naistearst

Eesti Punase Risti IV klass
Enno Liiber – päästeametnik
Karl Mäesepp – vabatahtlik abistaja
Sülvi Sarapuu – pimedate ja vaegnägijate abistaja

Eesti Punase Risti V klass
Asta Aleinik – vereandja
Vambola Sepp – vereandja
Heiki Valdek – vereandja

Kotkaristi I klass
Ants Laaneots – Eesti
kaitseväe arendaja, kindral

Kotkaristi IV klass

Heldur Lomp – politseiametnik
Tõnu Miilvee – kaitsepolitseiametnik
Peeter Oissar – kaitsepolitseiametnik
Priit Pastarus – kaitsepolitseiametnik
Toomas Susi – kaitseväelane, major
Mati Tikerpuu – kaitseväelane, kolonelleitnant

Kotkaristi V klass mõõkadega
Martin Meos – kaitseväelane, leitnant

Kotkaristi V klass
Ain Kruuse – politseiametnik

Kotkaristi kuldrist mõõkadega
Tarmo Lepik – kaitseväelane, kapral
Andres Soosaar – kaitseväelane, seersant

Kotkaristi kuldrist
Uno Jaks – vabadusvõitleja
Arnold Kruusamägi – vabadusvõitleja
Leonida Rebane – vabadusvõitleja
Juta Saharova – vabadusvõitleja
Talis Thal – politseiametnik

Maarjamaa Risti I klass
George Walker Bush – Eesti NATO-ga ühinemise toetaja, Ameerika Ühendriikide president aastatel 2001–2009

Maarjamaa Risti III klass
Ljudmila Aleksejeva – inimõiguslane, Venemaa
Dainius Dabašinskas – Eesti-Leedu koostöö edendaja
Sadayuki Sakakibara – Eesti-Jaapani kultuuri- ja majandussuhete edendaja

Maarjamaa Risti IV klass
Erkki Olavi Auvinen – Eesti-Soome majandus­suhete edendaja
Emmanuel Barbe – Eesti-Prantsuse koostöö edendaja
Hiltrud Kaufmann-Friedrich – Eesti-Saksa koostöö edendaja
Eero Lavonen – Eesti-Soome koostöö edendaja
Benoît Paumier – Eesti-Prantsuse kultuurisuhete edendaja
Denis Pietton – Eesti-Prantsuse koostöö edendaja, diplomaat
Erich Samson – õigusteadlane, Eesti juristide koolitaja ja õigussüsteemi arengule kaasaaitaja, Saksamaa
Guntis Šmidchens – Balti õpingute programmi rajaja, Washingtoni ülikooli professor, Ameerika Ühendriigid

Maarjamaa Risti V klass
Ari Impivaara – Eesti-Soome inseneride koostöö edendaja
Anatoli Razumov – massirepressioonide uurija, Venemaa
Neil Macrae Taylor – Eesti-Suurbritannia majandussuhete edendaja