Pidades eile riigikogu ees oma iga-aastast aruandekõnet Eesti Euroopa Liidu poliitika teostamisest, oli peaministri seisukoht selgelt muutunud. Erikiiruselise Euroopa täielikust vastustajast on saanud selle idee põhimõtteline toetaja. Eesti sihiks peaks seejuures olema kuuluda kõige rohkem lõimunud ja koostööd tegevasse EL-i tuumikusse.
Põhjalikust pöördest teatas Ansip riigikogu ees peetud kõnes järgmiste sõnadega: „On selge, et meie eelistus koostöö süvendamisel ja lepingute muutmisel on liikuda edasi kogu Euroopa Liidu raamistikus, koos kõikide liikmesriikidega, sest on asju, mis lihtsalt töötavad 27-kesi kõige paremini – näiteks siseturg. Samas ei tohiks üksiku riigi suutmatus või tahtmatus muutustega kaasa minna olla teistele edasiliikumisel takistuseks. Tugevamalt lõimunud tuumik, mis oleks avatud hilisematele liitujatele, ei ole Euroopale mitte ohuks, vaid tugevuseks.”

Kaitseasendit pole vaja

Mitmele riigikogu liikmele hakkas uus suund Ansipi kõnest kiiresti kõrvu ja nad pärisid selle kohta kohe ka lisaks. Vastates oma parteikaaslase Tõnis Kõivu täpsustavale küsimusele ei tahtnud peaminister lasta uut poliitikat suunamuutuseks kutsuda, kuid võttis omaks, et tegemist on kursi parandamisega. „Nüüd näeme, et on põhjust aeg-ajalt liikuda kiiremini, kui need kõige aeglasemad sooviksid edasi liikuda, ja see on uus, mitte küll suunamuutus, aga teatud korrektsioon meie Euroopa Liidu poliitikas,” nentis Ansip.
Peaminister kirjeldas pööret kui Eesti Euroopa poliitika loomulikku arengut. „Kui vaadata tagasi Eesti ja Euroopa Liidu poliitika kujunemisele, siis esimeses etapis oli meil teatud niisugune kaitseasend, murrame läbi. Me läksime Euroopa Liitu ennast tõestama,” rääkis ta lisades, et peagi asendus see vaade rohkema koostöö sooviga. „Me saime Euroopa Liidus kiiresti omaks ja siis kujunes meie poliitika põhiolemuseks viljaka koostöö tegemine partneritega. Aga pidasime ülimalt oluliseks seda, et me liigume koos, kõik 27 üheskoos.”

Ja nüüd on siis käes aeg, kui Eesti peab täiesti loogiliseks, et vajaduse korral liiguvad mõned riigid edasi kiiremini kui teised. „Me oleme senisest enam valmis tegema koostööd nendega, kes soovivad kiiremini edasi liikuda. Otse loomulikult, kui peaks olema mahajääjaid, siis Eesti mitte mingil juhul ei pea nende mahajääjate hulka jääma, vaid me peame olema nende hulgas, kes liiguvad kiirelt edasi,” märkis Ansip.

Kuid kas muud valikut tegelikult kunagi oli? Võlakriisis on ilmekalt selgeks saanud, et euro­alasse kuuluval 17 riigil ei jää loota kellelegi teisele kui ainult iseenda võimele end soost välja upitada. Ülejäänud EL-i liikmeil puudub mõistetavatel põhjustel samaväärse panustamise huvi. Samamoodi peab euroala endale kehtestama riikide rahandustesse puutuvad reeglid üpris selgelt karmimad kui euroga mitteühinenud riigid. Milline hakkab mitmetel eri kiirustel ja paljudest tuumikutest koosnev EL näiteks nelja aasta pärast välja nägema, on vist sama hea ennustada, kui rääkida euroala võlakriisi tulemustest samas perspektiivis. Aga valitsus katsetab nüüd siis natuke teistpidi läheneda.