TÄISMAHUS: Eesti mükoloogid käivad seenel troopikas
Tartu ülikooli loodusmuuseumi direktori ja mükoloogiaprofessori Urmas Kõljala meelest on Eesti seenemaailm tippteaduse uurimismaterjalina kõhnake, kuna meie loodus on maailma mõistes beebieas. „Võib rääkida, et meil on vana mets, aga tegelikult on see enamasti inimese poolt tugevalt mõjutatud. Ürgloodust on vaid üksikutes kohtades, nagu rabasaartel. Pärast viimast jääaega on kõik Eestis leiduvad organismid siia tulnud jämedalt võttes kümne tuhande aasta jooksul. Eks meie metsades on ka kirjeldamata seeni ja need on huvitavad ning olulised, ikkagi meie omad. Aga kui tahta teha päris teadust, siis ta võib kitsaks jääda,” tõdes ta.
Troopikasse pole jääajad ulatunud ja mõned kooslused on seal miljoneid aastaid vanad. Seepärast reisivadki Eesti mükoloogid mööda maailma, aga uurimismaterjali toovad Tartusse. Tartu ülikooli fungaariumi pappkastides võib tutvuda kuivatatud troopiliste seentega Aafrikast Aasia ja Ameerikani. Maaülikooliga kahe peale on kogudes seeni ligi 300 000.
Kõljala sõnul on Tartus tuhandeid selliseid seeni, mida mujal kogudes ei ole. Varsti pole neid enam looduseski. „Me korjame väga spetsiifilist materjali – mükoriisaseeni – ja väga spetsiifilistest kohtadest ehk vihmametsadest. Saja aasta pärast on siin sadade liikide ainuesindajad. Kui siis tahetakse teada, kes nendest väljasurnud organismidest kus elas, võetakse siit DNA ja uuritakse ainueksemplare. Ellu neid enam ei ärata, aga vähemalt teame, et nad on olemas olnud,” selgitas ta.
Seened kadumisohus
Mükoriisamoodustajaid lehternahkiselisi (ld Thelephoraceae) hakkas Kõljalg uurima paarkümmend aastat tagasi. „Selgus, et nad on teatud puudele ühed tähtsamad toitainete hankijad. Ektomükoriisat [palja silmaga nähtavat seenjuurt] moodustavate troopikapuude juuretippudest on 10 kuni 20 protsenti kaetud nende seentega. Aga kuna nad moodustavad väikese viljakeha näiteks lehe alaküljel, siis keegi pole kunagi neile tähelepanu pööranud. Arvati, et tegemist on puidu- või kõdulagundajatega,” lausus ta.
Kuna osa puid, mis seentega seda tüüpi mükoriisat moodustavad, on metsatööstusele erakordselt olulised, peab tegutsema ruttu. Metsakooslused kaovad metsiku kiirusega ja koos nendega ka uurimismaterjal. „Isegi looduskaitsjad on osaliselt leppinud sellega, et tuleb keskenduda teatud koosluste säilitamisele. Siin ei ole mitte midagi teha. Lihtsalt inimene on kõik üle võtnud ja vajab ellujäämiseks eluslooduse arvelt vahendeid. Viimati Malaisias ekspeditsioonil käies avanes juba lennukis vaatepilt, kus metsa ei saagi enam minna. Ainus, mis kasvab, on istandustes õlipalm,” nentis ta.
Kõljala sõnul arutatakse praegu Brüsselis Euroopa Liidu uut regulatsiooni, millega eksootilise uurimismaterjali kogumine muutub hoopis keerulisemaks. „Seetõttu jookseme ka hirmsasti mööda maailma ajaga võidu. Ühest küljest hävitatakse kõike. Teisest küljest hakkavad arengumaad teadustööle takistusi tegema ning tahavad uurimismaterjali endale. Samas teame, et neil pole selliseid säilitustingimusi ja professionaalseid uurijaid,” lausus ta.
Eestis on Kõljala sõnul seitse-kaheksa mükoloogi, kes tõsist teadust teevad. Suurelt jaolt on troopilised mükoriisaseened täiesti uurimata ja seega tehakse massiliselt uusi avastusi. Seeneteadlase töö tähendab Kõljalale vähemalt kaks kuud aastas ekspeditsioone rahvusvaheliste uurimisrühmadega. Ta üritab teada saada, kus millised seened milliste puurühmadega koos esinevad või kuidas nende levik ja evolutsioon on toimunud.
IT-revolutsioon
Tipptasemel bioloogiateadust tehakse unikaalse tarkvara abil. Kõljala eestvedamisel loodi ainulaadne seente geneetika andmebaas Unite. „Algusest peale oli eesmärk teha sellised töövahendid, mis võimaldavad meil globaalseid uuringuid läbi viia esimestena. Meil on praegu teatud sektoris kõige väljapaistvamad IT-lahendused ja selles kitsas lõigus maailma paremaid laboreid,” lausus ta.
IT-alane töö on viimased 12 aastat olnud Kõljala jaoks oluline suund. Tänapäeval tehakse bioloogias avastused geenianalüüsi abil. „Eelmise sajandi lõpus hakkasid ökoloogid taimejuurtelt eraldatud DNA põhjal seente geenijärjestusi määrama. Põhiprobleem oli see, et meil oli geeniinfo, aga me ei teadnud, mis liigi kohta. Otsustasime teha andmebaasi, kus on geenijärjestused teadaolevatest seentest,” selgitas ta.
Süsteem saadi valmis 2003. aastal ja selle kasutamine on aina massilisemaks läinud. „Kataloog on nii suureks kasvanud, et nüüd katame kõik seened kogu maailmas inimese patogeenidest taimehaigusteni,” sõnas Kõljalg.
Seente molekulaarses määrajas Unite on praegu peaaegu 300 000 seene geenijärjestust. „Meie infosüsteemi logib iga päev 50–60 kasutajat. Välisriikidest kasutavad kõige rohkem süsteemi ameeriklased,” lisas Kõljalg.
