TÄISMAHUS: Eesti Vabariiki ei taastatud just päris tühjalt kohalt

 (28)
TÄISMAHUS: Eesti Vabariiki ei taastatud just päris tühjalt kohalt
Foto: Ester Vaitmaa

Eesti iseseisvuse taastamine ei olnud ühe päeva ega isegi mitte ühe aasta protsess.

20. augustil 1991 vastu võetud iseseisvuskuulutus oli lakooniline. Tuginedes 1991. aasta 3. märtsi referendumi otsusele, koostööle Eesti Kongressiga ja viidates Moskva riigipöördele, mis oli demokraatia ohtu seadnud, kinnitas ka ülemnõukogu Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust, taotles diplomaatiliste suhete taastamist ja kahe rahvaesinduse koostöös alustati uue põhiseaduse väljatöötamist. Lisaks lubati uusi valimisi 1992. aastaks. Eesti tegi pika sammu avatud, demokraatliku ja kodanikukeskse riigi poole.
Üks sündmus ja üks kuupäev tõi küll ühise laua taha kolm peamist Eesti poliitilist jõudu neljast, nii peaminister Edgar Savisaare selja taga oleva Eestimaa Rahvarinde kui ka varem ja hiljem Savisaart kangutada üritanud „enamlased” ja „kelamlased” ehk siis ühenduse Vaba Eesti ja Eesti Komitee. Vaid avalikult Moskva putši toetanud vene „võrdõiguslased” jäid Eesti iseseisvuse taastamise protsessist kõrvale, aga see oli nende teadlik valik.
Nõukogude võimu kärisemine algas ainuvalitseva kommunistliku partei mõju kadumisest Eestis 1987–1988. Majanduse lahtikiskumine Moskva kammitsaist algas 1987 juba „Isemajandava Eesti” ettepanekust ja selle juurutamisest 1989. aastal. KGB saadeti laiali pärast 1991. aasta putši ja Vene armee suudeti Eestist välja saada alles juulilepetega 1994. Eesti piir on seniajani lahendamata probleem.Veel 1988–1992 oli arvukalt inimesi, kes mäletasid, kuidas Eesti Vabariik toimis enne 1940. aastat, väga palju võetigi nüüd tagasi seda, millest 50 aastat vaikida tuli. Samal ajal säilis ka piisavalt palju nõukogudeaegset, näiteks sõjaeelsest majanduselust polnud peaaegu midagi enam taastada. Kalevist ei saanud Kawet ega Moskvast püsivalt Kultase kohvikut.

Diktatuuri murdmine

Tänapäevaks hakkavad juba ununema nomenklatuurse valitsemise mõisted – kauba liikumine tutvuste kaudu (letialune kaup ja Brežnevi pakikesed), tuusikud, pidev ressursside ja limiitide kerjamine Moskva kaudu, KGB koputajad, plaanikomitee, kolhoos ja sovhoos. Veel 1990. aasta alguses oli Eesti NSV põhiseadusesse sisse kirjutatud ainsa partei – kommunistliku partei juhtiv ja suunav jõud. Ja selle partei ümber oli parteilastest ehitatud privilegeeritud kõrgklassi. Karjäär töökohal sõltus parteisse astumisest. Ülikooli pääsemiseks oli soovitatav astuda komsomoli liikmeks.
Esimese opositsiooniparteina hakkas NLKP võimumonopoli murdma 20. augustil 1988 Pilistveres loodud Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), pool aastat hiljem 24. veebruaril 1989 alustasid aga Eesti muinsuskaitse selts, ERSP ja Eesti Kristlik Liit juba Eesti Vabariigi kodanikkonna reaalset taastamist Eesti Kodanike Komiteede abil.
Kujunes lõhestumine, 1990. aastal valitud ülemnõukogus domineerisid kolm jõudu – komparteist eemalduma hakanud Rahvarinne, ning kaks kommunistide leeri, millest üks koondus bolševistliku Interliikumise ja teine juba liberaalsemate eestikeelsete liidrite ümber. Eesti Kongressi kolm suurt jõudu olid aga Rahvarinne, muinsuskaitse selts ja ERSP. 1991. aasta septembris nende kahe kogu kompromissina kokku astunud Põhiseaduse Assamblee oli esimene võimalus seda usaldamatust ületada.

Plaanimajanduse pankrot

Loe veel

Nõukogude võimu ajal juhiti Eestit bürokraatliku aparaadiga, mis allus täielikult Moskva keskorganitele. Ministeeriumide ametlik keel oli vene keel ja ka ministrid kulutasid rohkem aega Moskvas istumisele kui Tallinna asjade ajamisele, nagu kirjeldas paar aastat tagasi ühes intervjuus toonane kergetööstusminister Jüri Kraft.
Ja toiduletid poodides olid ikka tühjad, anekdoot rääkis, et iga Venemaa poole veereva vagunitäie toidu eest tuleb Eestisse mitu vagunitäit umbkeelseid migrante. Toonane plaanikomitee aseesimees Hindrek Meri kirjeldab oma mälestusteraamatus, et siinsetest taotlustest nõustus Moskva umbes 50 kuni 70 protsendiga, „sest oli võimatu saavutada mingitki positiivset tulemust piima- ja lihakoguste väljaveo ehk, nagu tol ajal nimetati, liiduhangete vähendamise alal”.
Kui 1987. aasta Hirvepargi meeleavalduse järellainetuses leidis ajaleht Edasi leheruumi nelja mehe (Tiit Made, Mikk Titma, Edgar Savisaar ja Siim Kallas) ettepanekule Eesti üleminekuks isemajandamisele, leidis see tugevat vastukaja kogu Eestis. 1988. aasta suveräänsusdeklaratsiooniga hakkas Eesti valitsusaparaat end järk-järgult Moskva alt lahti kiskuma, isemajandamisele mindi üle juba 1989. aastal ja seega oli ka plaanimajanduse lammutamine 1991. aastaks juba täies hoos. 1991. aasta 27. märtsil loodi ka rahareformi komitee (alguses Edgar Savisaar, Rein Otsason ja Siim Kallas), kellele anti piiramatud volitused rahareformi läbiviimiseks.
Kuid 1991. aasta lõpuks ei olnud Eesti majandus siiski veel valmis kohe jalgu alla võtma. Puhkes hüperinflatsioon, mis saavutas lae 1992. aasta jaanuariks. Ka talongisüsteem ei suutnud ära hoida varustussüsteemide kokkukukkumist ja toiduainepõuda. NSV Liidu majandusmudeli pankrotistumine paiskas kaosesse kogu Ida-Euroopa ja lühikeseks ajaks majanduslangusesse ka kogu muu maailma.
Rahvusvahelise Valuutafondi liikmeks sai Eesti 25. mail 1992, põhiline mure oli aga tagada rahanduslik stabiilsus. Ja see ka saavutati: 22. juunil 1992 käibele lastud uut Eesti krooni ei tulnudki kunagi devalveerida ega revalveerida.

Eesti kodanikkond

Eesti Vabariiki hakati taastama selle kodanikkonna taastamisega. 1989. aasta veebruaris algatatud Eesti kodanike komiteede liikumine suutis vähem kui aastaga kirja panna enam kui 600 000 õigusjärgset Eesti Vabariigi kodanikku, ning rahvaalgatusel viidi läbi ka Eesti Kongressi valimised. 1991. aasta sügisel nõustus lõpuks ka ülemnõukogu 1938. aasta kodakondsusseadust taastama.
Küsimus, kas Eesti Vabariigi riigikogu saavad valida ainult Eesti Vabariigi kodanikud või kõik senise Eesti NSV piirides elanud isikud, sai lahenduse põhiseaduse referendumiga 1992. aastal. Valijaskonna laiendamine häälteenamust ei saanud.
1990. aasta Eesti Kongressile said oma sõnaõigusega esindajaid valida ka kodakondsuse taotlejad. 1992 tekkis aga probleem paljude inimeste ja nende järglaste jaoks, kellel Eesti kodakondsust ei olnud. Venemaa eestlased said küll lihtsustatud korras kodakondsuse, aga ülejäänud pidid hakkama kodakondsust taotlema ja naturalisatsioon käib tänapäevani paljudele siin elavatele venelastele üle jõu. 

KGB likvideerimine

KGB osales, vähemalt kõrgeima juhtkonnaga, juhtivalt 1991. aasta augustiputšis, mis tõi vältimatult kaasa selle, et Venemaal ja seejärel ka mujal senise NSV Liidu aladel kuulutati ta putši nurjumise ajal kuritegelikuks ja kuulus likvideerimisele.
Eestis jäädi aga KGB ametliku likvideerimisega hiljaks. Kui Eesti Komitee esindus läks 26. augustil Tartus KGB Vanemuise tänava maja üle võtma, levis hoones dokumentide põletamise vingu, valitsuse otsus KGB tegevuse peatamisest langetati alles mitu tundi hiljem.
Ja dokumentide põletamist võis oletada ka päev hiljem, kui juba valitsuskomisjon Tallinnas KGB arhiivid üle võttis. Need olid tühjad, enamik dokumentidest oli KGB jõudnud juba Uljanovskisse oma keskarhiivi viia.

Kompartei likvideerimine

Nõukogude Liidus oligarhliku valitsemise keskmeks olnud „au, mõistus ja südametunnistus” ehk Nõukogude Liidu kommunistlik partei (NLKP) lagunes 1991. aasta augustipäevil ja Venemaa president Boriss Jeltsin keelustas selle pärast putši üldse. Eestis oli partokraatia lagunemine alanud juba kaks aastat varem, kui inimesed hulgakaupa komparteist lahkusid.
1990. aasta märtsis nähti lõplikku konflikti, kui Moskva-meelne EKP nn ööpartei lõi omad juhtorganid. Ööpartei saadeti koos teiste putši toetanud jõududega (Interliikumise, töökollektiivide ühendnõukogu ja nn töölismalevatega) 1991. aasta augustis laiali, teine EKP on ühinemiste tulemusel kasvanud Ühendatud Vasakparteiks. Kuigi võim oli käest libisenud, kestis veel mitu aastat vaidlus, kellele selle varem riigivõimuga lahutamatult põimitud partei varad peaksid kuuluma.

Põhiseadus

Põhiseaduse Assamblee valiti võrdselt kahe esinduskogu ülemnõukogu ja Eesti Kongressi poolt. 30. septembriks 1991 oli assambleele esitatud neli põhiseaduse eelnõu, autoriteks vastavalt Jüri Raidla, Jüri Adams, Ando Leps ja Kalle Kulbok. Eesti Komitee pakkus aluseks ka 1938. aasta põhiseadust. Aluseks võeti Adamsi eelnõu.
1918. aasta 24. veebruaril välja kuulutatud Eesti Vabariigi uus põhiseadus sai 28. juunil 1992 rahvahääletusel 91,2 protsendi kodanike toetuse ja jõustus 3. juulil 1992. Põhiseaduse rakendamise seadus kehtestas ka selle, et 2000. aasta lõpuni tuli kõrgematesse riigiametitesse astuvatel isikutel anda süümevanne, et nad pole osalenud Nõukogude ajal repressiivorganite töös.
Uue põhiseaduse alusel viidi 1992. aasta 20. septembril läbi riigikogu ja presidendi valimised, esimestel osutus suurvõitjaks Eesti Kongressi põhirühma esindanud valimisliit Isamaa, presidendivalimistel kogus Arnold Rüütel 41,7 protsenti häältest Lennart Meri 29,5, Rein Taagepera 23,4 ja Lagle Pareki 4,2 protsendi vastu. Kuna Rüütel enamust ei saanud, valis riigikogu presidendiks Meri.

Välispoliitika kujunemine

Kui Punaarmee 1940. aasta 17. juunil Eesti okupeeris, siis suurem osa välisesindustest keeldus uue võimu korraldusi täitmast. Eksiilis jätkasid tegevust nii peakonsulaat New Yorgis kui ka abikonsulaadid USA-s, saatkond Londonis kui ka väiksemad esindused, mis diplomaatide surma järel tasapisi hääbusid.
Terve hulk riike eesotsas Ameerika Ühendriikidega ei olnud Eesti okupeerimist kunagi tunnustanud ning nendelt oli tunnustamine seega kerge tulema. 1991. aastal oli aga Eestil kohe diplomaatia grand old man omast käest võtta – peakonsul Ernst Jaakson New Yorgis, kellega välisminister Lennart Meri sai edukalt koostööd alustada.
Esimeseks riigiks, kes Eesti Vabariiki oli valmis tunnustama, oli 22. augustil 1991 Island. Venemaalt tuli tunnustus 24. augustil, N Liidult 6. septembril. USA saatkond Tallinnas oli oma uksed avanud juba 4. septembril. ÜRO liikmeks sai Eesti 17. septembril 1991 ja sellest alates olid juba kõik uksed meie diplomaatiale avatud.

Eesti oma kaitsevägi

Kaitseliit oli taastanud oma tegevuse juba pooleldi põranda all 1990. aasta veebruaris, sama aasta mais loodud kodukaitse kujundati aga peagi piirivalveks ümber. 1991. aasta augustipäevil katsetati ka tõsisemat koostööd kaitseliidu ja kodukaitse vahel, kuigi ka siin oli häirivaks teguriks poliitiline rivaliteet. Lisaks oli kujunenud ka eksiilvalitsuselt volitusi nõutanud kaitsealgatuskeskus Kalle Elleri juhtimisel.
Kaitsejõudude taastamist nägi ülemnõukogu ette juba 3. septembril 1991, peastaap taastati 31. oktoobril. Kaitseministeeriumi asutamiseni jõuti alles 13. aprillil 1992, siis kui Kuperjanovi ja Kalevi pataljon olid juba hakanud esimesi ajateenijaid vastu võtma. Esimeseks kaitseministriks sai Ülo Uluots, peastaabi ülem oli Ants Laaneots.
Tänapäevaks on Eesti kaitsejõududest saanud täieõiguslik NATO liige. Kuna Eesti kaitsejõud on olnud hästi õppimisvõimelised, ei olnud meil ka NATO-sse astumisel selliseid probleeme nagu Poolal, mille diktatuuriaegsest kindralkonnast suurem osa NATO armeesse ei kõlvanud.

Meedia

Kuni 1989. aastani oli ajalehekioskitest võimalik osta vaid kommunistlikule parteile kuuluvaid ja Glavliti tsensuurile alluvaid ajakirjandusväljaandeid, mis esindasid partei joont. Teisitimõtlejate seisukohad levisid vaid käest kätte levinud MRP-AEG infobülletäänide kaudu, olukorras, kus sõltumatu kirjastustegevus ehk samizdat oli NSV Liidus karistatav vangistusega.
Infosulg oli ka peamiseks põhjuseks, miks I sõltumatu noortefoorum 1988. aasta suvel asutas Sõltumatu Infokeskuse. Selle ajakiri Heinakuu kujunes eelkäijaks 1989. aastal asutatud sõltumatule nädalalehele Eesti Ekspress. 1989 on ka näiteks Äripäeva, Nelli Teataja ja Lääne Elu sünniaasta.
1991. aasta augustipäevil oli valitsus sunnitud üle võtma EKP keskkomitee kirjastuse, mis tegi ka selle kaudu ilmunud parteilehtedest lõpuks vabad lehed. Noorte Hääl oli küll juba 1990. aastal end Päevaleheks muutnud ja Edasist sai taas Postimees, kompartei senine peahäälekandja Rahva Hääl kestis aga 1995. aastani, kuni ta koos kahe muu ajalehega Eesti Päevalehe külge liideti.

Omandi- ja maareform

Juunis 1991 käivitatud omandi- ja maareform on tekitanud ka uusi tüliallikaid. Inimestele, kellelt oli okupatsiooniaastail nende kodud ja vara vägivaldselt ära võetud, üritati anda nende vara tagasi, kuid mõnes vallas polnud isegi kolhooside loomisest enam piisavalt dokumente alles. Sundüürnikest sai omaette survegrupp, kes on omandi tagastamise reformile väga vihaselt reageerinud, juba eakatest õigusjärgsetest omanikest ei olnud aga alati talu taastajat. Ja tänapäevani räägitakse legende ärastamisest, kui reformi lihtsalt kuritarvitati.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare