TÄISMAHUS: Jürgen Ligi: pensionid tõusevad ka tuleval aastal hindadest kiiremini
••Täna avalikuks saav rahandusministeeriumi suvine majandusprognoos ei vähenda kevadel järgmiseks aastaks ennustatud kolmeprotsendilist majanduskasvu. Kuidas see riigi võimalusi mõjutab?
Saan öelda, et järgmise aasta SKT tase on eelmise prognoosiga võrreldes natuke suurem tänu selle aasta oodatust suuremale majanduskasvule. Selle aasta majanduskasv on positiivselt üllatanud ja Eesti majandus on selgelt eristunud Euroopa üldisest tumedast taustast. Kuigi me teame kõik, et selle aasta majanduskasv on küllaltki tilluke, sinna kahe protsendi kanti.
Riigi rahandusele tähendab see väga pisikest leevendust. Valitsusel on natuke lisaraha jagada, aga suuresti läheb see sundkulude katteks, mis viimasel hetkel selguvad. Rahandusministri põhiline sõnum on ikkagi, et ei maksa endale illusioone teha. Suuri valikuvõimalusi saab riigieelarves teha struktuursete reformidega, mitte loota sellele, et järgmine prognoos on parem.
Eelarvekõneluste lõppfaasis on vahel enne ikka juhtunud, et valitsus on lisakuludeks raha saanud näiteks kaudseid makse, eriti aktsiise kergitades. Kas see käik võib ka sel aastal ees olla?
Mina seda ei usu. Mina sellist ettepanekut valitsusele ei tee. Me peame ka aktsiisi tõstmisega jälgima salaturu olukorda, et see ei läheks kontrolli alt. Ja ka tarbija vastupanuvõime on oluline, kütuse puhul on see eriti oluline, sest tihti on see inimestele esmatarve. Ei ole plaanis aktsiise tõsta ja ma usun, et nii jääb.
••Ikkagi on järgmisel aastal mitu asja, mis võivad mõjutada inflatsiooni taset. Üks on energia hind, mille käitumist elektrituru avanedes me veel ei tea. Ja teiseks on maailma põllumajanduspiirkondades suured põuad. Milliseks hindate järgmise aasta hinnatõusu?
Saan öelda, et prognoosid ei näita hinnatõusu kiirenemist, vaid aeglustumist. Tuleb tunnistada, et on kolm asja, mis on viimase paari aasta jooksul olnud natuke kõrgema inflatsiooni allikad – kaks neist on kütused ja toiduained. Need ei sõltu Eesti majandusest praktiliselt üldse. Ja kolmandaks on oodatust parem majanduskasv, mis tähendab, et reaalpalgad on kasvanud. See on omakorda hinnasurve. Aga mingit sellist hinnatõusu, inflatsioonimuret ei peaks inimesed üle tähtsustama. See on loomulik nähtus. Kui reaalpalga kasv on ikkagi kiirem, siis asjade üle, mida me ei mõjuta, pole ka vaja liiga palju muretseda.
••Kuid riigilt palka saavad inimesed muretsevad…
Riigipalgalistega on muidugi keerulisem. Buumiaegsed ülepaisutused annavad siiamaani tunda. Oleme teinud mitu aastat jõupingutusi, et palgatõus saaks alata. Aga see on manöövrina võimalik siiski vähestel.
Tuleb arvestada, et see, kust palku makstakse – põhiliselt keskvalitsuse eelarvest–, on edasi korralikus defitsiidis. Me oleme endiselt nende probleemide käes, mis tekkisid buumi ajal ja majanduse järsu jahtumisega. Keskvalitsuse eelarve tasakaalu ajamine on endiselt probleem, aga just sinna adresseeritakse põhilised rahataotlused. See, et töötukassa on kogunud reserve, ei päästa kuidagi põhieelarvet. Seal tuleb ikkagi viia kulud tuludega tasakaalu.
••Kui vaadata palgatõstmissoove, mida vist kõik ministrid on välja käinud, siis mulle tundub, et kriisi õppetundidest arusaamine hakkab avalikust sektorist ülikiiresti kaduma. Ainuke minister, kes on avalikult kinnitanud, et leiab oma õpetajatele palgatõusu vahendid süsteemi piires, on Jaak Aaviksoo. Ülejäänud küsivad lihtsalt lisaraha.
Ei ole, ka tema küsib lisaraha. Tema ja eks ka kõik ole käitunud selles suunas, et ressursside paremast kasutamisest tekiks mingisugune palgamanööver. Võib-olla seda ebaefektiivsust on teatud sektorites rohkem. Hariduse vallas on teada, et rahvastiku struktuur ei vasta sellele, millele vastas koolivõrk. Ja siin on mitu aastat tasapisi suuri riiklikke otsuseid aset leidnud. Haridusministri ümberkorraldused ja nende maht on suhteliselt suur. Aga see ei tähenda, et ta väljast ka palgaraha juurde ei tahaks.
Liiga kuri ma ka poleks. Kõik ministrid on surve all, et nad ei jätaks oma inimestele palka küsimata. See on pigem mänguteooria küsimus. Mulle on see väga frustreeriv, aga pean olema realistlik.
••Mänguteooriast rääkides: palju on räägitud kaitsevaldkonnast, millel on esiteks oma kaks protsenti tagatud. Kui kaitseministriks oli Mart Laar, siis tema vähemalt üritas kaasa mängida, rääkides kokkuhoiust kaitseväes. Kuid nüüd Urmas Reinsalu räägib lihtsalt palgatõstmisest.
Ma lisaks ka, et minister Aaviksooga [Ligi peab silmas Aaviksoo aega kaitseministrina] saime sellise tooni ühtlustatud, et keegi oma eelist avalikes sõnumites ei kasutaks. Kui kaitsekulud on seotud nominaalse SKT-ga, siis on seal kasv toimunud. Siis, nagu te õigesti küsite, on see kaitseministrite poolt igati kena, kui nad arvestavad ka nende valdkondadega, kus selliseid võimalusi pole.
Kaitseväes on omaette küsimus sisuliste valikutega. Kas koosseisu pidev kasv on üldse võimalik ja põhjendatud. Ja kas personalile keskendumine on üldse kaitsevõime suurim võti.
Tuleb vaadata ka seda, et kaitseväelased ei oleks eri olukorras võrreldes teiste riigiametnikega. Kõige lihtsam on neid võrrelda politseinike, piirivalvurite ja tolliametnikega. Reaalselt ei ole neist ühegi valdkonna palgad Eesti riigisektori kõige kehvemad.
••Sellele tõsiasjale olete viidanud ka varem. Kaitstes näiteks kultuuri- või sotsiaalvaldkonna palgatõususoove. Kuid selle aasta kontekstis tahaks küsida: kas mõnele ministrile kehtivad teised matemaatikatõed kui need, mis koolis õpetatakse? Näiteks kultuuriminister otsustas kõigepealt peaaegu 100 miljonit eurot betooni valada, lükata püsikulud sellega tulevikus suureks ning siis tuleb ja küsib veel 20 protsenti palgatõusu mujale.
Konkreetne minister ei ole siin see, kellele mina näpuga näitaks. Jah, ta on palgatõususooviga tulnud. Jah, kultuuri- ja sotsiaalvallas on palgad kõige kurvemas seisus. Kuid need protsessid, et kultuurist rääkides tuleb haarata kellu, seda on niimoodi iseloomustanud just praegune minister juba rohkem kui kümme aastat tagasi. See ongi probleem, üldsus ootab kultuurilt palju ehitamist, kuid unustab, et kultuuri loovad inimesed.
Jah, püsikulude surve sealtkaudu ahistab. Aga ei tasu kogu aeg üle tähtsustada ministri rolli selles. See on ka olnud avalikkuse surve, ootus, et meil peavad olema ikka oma kultuuripaleed. Kogu aeg on rasked valikud, aga tulemuseks on kitsi eelarve ja väga palju raha hoonetele.
Ma nimetaksin, et kultuurile paneme me proportsionaalselt nii eelarve kui ka SKT-ga Euroopas peaaegu kõige rohkem. Kultuuri tegelikud kulutused on meil väga suured, palgad väiksed. Aga see on olnud pikaajaline poliitiline hoiak.
••Kui palju pensionid tuleval aastal tõusevad?
Pensionide tõusu kohta on omaette indeks. Prognoosi järgi on pensionide kasv ka järgmisel aastal kiirem kui hinnakasv. Nagu ta oli üle hulga aja ka sel aastal. Kindlasti on paljude arvates seda vähe. Aga väga palju pensionäre, ka väikese pensionitõusu korral, on rahanduslikult väga suur arv.Jürgen Ligi lõppsõna ESM-istProtsess oli hüsteeriline
Riigikogu ratifitseeris eile lõpuks Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) aluslepingu. Milliseks rahandusminister kokkuvõttes protsessi hindas?
„Protsess on kahtlemata olnud hüsteeriline. Lõpp hea, kõik hea. Kuid selleks tuli ikka kõvasti vaeva näha, et panna inimesi kaasa mõtlema.
See hüsteeria oli kandumas seadusandlusesse, nagu ESM oleks oma regulatsioonidelt midagi täiesti erilist. Ma olen vaikselt kasutanud sõnapaari „ESM-i vabariik”. See oli reaalselt tulemas, kus seadustesse kirjutatakse sisse, nagu ta oleks midagi eriskummalist. Tegelikult ESM seda ei ole, ei riskidelt, ei tegevusloogikalt, ei rahanduslikult ega juriidiliselt.
Me panustame igal aastal arenguabisse kodust kaugel väga suuri summasid. Me oleme aastakümneid panustanud IMF-i ja taas endast väga kaugetesse riikidesse. Ja nüüd rääkida, et ESM, mis on samas suurusjärgus raha, mille me siia oma hoovi anname, oleks midagi väga riskantset, ajaloolist, müstilist…
ESM on üks rahvusvaheline organisatsioon, mis hoiab ära suuremad kaod meie majandusele. Me kaotame viimased aastad mitu protsenti SKT-st selle tõttu, et Euroopa majandus on kriisis. See ei puuduta kodanikku sel viisil, nagu on esitatud, et anname ära ja kaotame suure raha. Vaid hoopis teistpidi, me saame stabiilsema majanduse, rahulikuma majanduskeskkonna, suurema majandusaktiivsuse Euroopas.”
