Kirsbergi vägagi mahukas tagasisideankeet on ringelnud kaitseväeringkondades suvest saadik. Endine mereväeohvitser kirjeldab selles mereväes toimuvat järgmiselt: ohvitserid joovad töö ajal alkoholi, karjääri tehakse tänu onupojapoliitikale, ohvitserid ei suuda teha inglise keele testi ega üldfüüsilisi katseid, naissoost alluvaid ahistatakse seksuaalselt, teenistuskaaslasi mõnitatakse ja solvatakse, pahaks peetakse isegi seda, kui teenistuskaaslased sporti teevad. Kirsberg on nimetanud ka mõned nimed ja kirjeldab väidetavalt toimunut detailselt.
Kas selles ülimahukas, kohati vägagi emotsionaalseks ja inetuks kiskuvas ettekandes toodud väidetel on all ka tõepõhi või on tegemist ühe mehe väljamõeldistega?
„Olukord on nii hull küll tegelikult, aga ma ei saa seda tõestada, sest asitõendeid ei ole,” kommenteeris Kirsberg Eesti Päevalehele oma ettekandes toodud väiteid. „Olen kirjeldanud seda, mida olen ise näinud, ja ka seda, mida on teised näinud. Aga kuna nad peavad mereväes edasi töötama ja peresid toitma, ei saa nad ise sõna võtta,” ütles Kirsberg, kes praegu tudeerib Saksamaal Kieli ülikoolis poliitikateadust. Hiljuti lõi ta koos Jüri Toomepuuga ka Põliseestlaste liikumise.
„Merevägi on ülejäänud kaitseväest totaalselt isoleeritud, ära mandunud onupojapoliitika urgas, kus kaitseväe normid ei kehti,” kirjutab Kirsberg. Ta viitab ettekandes ka ise, et käesolev kirjatöö on üsnagi satiiriline, kohati täis sarkasmi ja irooniat, mis muudab selle mõne lugeja jaoks kindlasti mitte tõsiselt võetavaks. „Kuid paraku ei jää mul muud üle, sest kirjutades ainult viisakas toonis, ei suudaks ma edasi anda adekvaatset pilti Mereväes toimuvast, see jääks keskmise riigitöötaja tagasiside tasemele, mis ei valgustaks mitte kõige vähemalgi määral tegelikke probleeme. Kahjuks on siin toimuv ületanud kõik piirid, mis viisakas inimmõistus analüüsida suudaks. Lähtuvalt sellest tuleb mul langeda tunduvalt madalamale tasemele, kui ohvitser seda omale lubada võiks,” kirjutab Kirsberg.

Annab kriitikatuld

Kriitikatuld annab mees tõepoolest mitme isiku, teiste seas praegu USA-s õppiva mereväe­ülema Igor Schvede pihta, keda ta nimetab muu hulgas äärmiselt autoritaarseks juhiks, kes pole iial suutnud arvestada pädevaid alluvaid. Oma osa saavad ka staabiülem Ivo Värk, pikalt personaliülema ametis olnud Liivo Laanetu, materjaliteenistuse ülem Tanel Leetna, baasiülem Jüri Saska, esimene laevakaitsemeeskonna ülem Rait Luks, major Silver Sepp.
Kohati vägagi inetus toonis, isiklikuks minevas ja osalt trükimusta mittekannatavas tagasisideankeedis – seetõttu ei avalda Eesti Päevaleht kirjutatust kõike – nimetatakse mõnda inimest lausa debiilikuks.

Samal ajal palub Kirsberg ka ise ohtrate isiklike solvangute pärast vabandust. „Kuid tõde ongi tihtipeale valus ning pea liiva alla peitmine progressi endaga kaasa ei too (mis oleks aga minu ülim eesmärk),” selgitab ta oma tegevust. Kirsberg möönab, et kõigis mereväe probleemides ei saa alati süüdistada konkreetseid isikuid, palju probleeme tekitab just üldine õhkkond, mille on tinginud paljude inimeste „positiivne” koosmõju.
Laaneots ütles Eesti Päevalehele, et Kirsberg ei sobi juhiks ega ohvitseriks. „Ta ei ole võimeline inimesi juhtima ega vastutama. Ta tegi ilmselt vale elukutsevaliku ning on seetõttu ülimalt kibestunud, pettunud, vaimselt tasakaalutu ja otsib oma kohta elus. Loodetavasti leiab ta oma koha tsiviilelus. Nii kaitseväe peainspektor kui ka mereväe staap on tema lahkumisankeedis esitatud süüdistusi uurinud, aga need on osutunud peamiselt kas kuulujuttude levitamiseks või isegi laimuks,” ütles Laaneots.

Kuid millest Kirsberg oma kolme aasta vältel tehtud tähelepanekutele viidates siis tagasisideankeedis õigupoolest räägib?  
„Kõik Mereväe probleemid on tingitud ühest faktorist – teatav pande staabiohvitsere on Mereväe muutnud oma isiklikuks karjääriteenistuseks, kus ei tegelda organisatsiooni kui terviku huvide arendamisega. /---/ Et Merevägi oleks jätkusuutlik, peab ta olema ligitõmbav töökoht kompetentsele personalile. See omakorda nõuab Mereväe ohvitseridelt suurt kompetentsi – suuta juhtida ja motiveerida tarku alluvaid – mis neil täielikult puudub,” kirjutab ta. „Lähtuvalt oma alaväärsuskompleksidest ja ametialasest laiskusest, ei soovi Mereväe ohvitserid enda alluvuses tarku töötajaid näha. Sest uue auastme saamiseks ei ole vaja ette näidata töötulemust, piisab ainult kolme või nelja-aastasest molutamise staažist. /---/ Kokkuvõtvalt võib öelda, et Mereväe juhtkond ei pea oma igapäevatöös silmas Mereväe kui terviku arendamist, vaid tegeleb staaži kogumisega.”

Haridusprobleemid

„Tegemist on 30-40 aastaste tattnokkade karjaga, kes ei ole oma elus mitte kunagi mitte millegagi hakkama saanud. Pooltel ohvitseridel kauges Kopli džunglis puudub kõrgharidus,” kirjutab Kirsberg haridusprobleemidest ja illustreerib oma sõnu värvikate näidetega. „Kuid eriti nukker lugu on nende Mereväe ohvitseridega, kellel kõrgharidus Kaitseväe liini pidi omandatud on – nemad on veel lollimad. Paraku Kaitseväe kulul Soome sõjakoolis õppimas käinud staarid pole suutnud hiilata muuga, kui ringi kekutamisega, kuid reaalseid tarkusi sealt tihtipeale kaasa toodud pole. Kõrgharidus, mille riik kinni maksab, ei arenda inimeses iseseisvat analüüsivõimet, mistõttu on tulemuseks hulk lihtsalt päheõpitud infot, mida ei suudeta seostada teenistusega Eesti Mereväes. Küll tuleb sealt aga juurde ülbust, mis ohvitseri autoriteeti veelgi alandab. Peale selle pole mingisuguse kompetentsi omandamisest Mereväes ka mingit kasu, sest siinne töökeskkond ei soosi selle edasi arendamist. Pearõhk on ülemuse ees koogutamisel ja suu kinni hoidmisel, mingisuguse arendava tegevusega ei viitsi ega julge siin keegi tegeleda.
Lisaks sellele on kehvad lood ka üldfüüsilise testiga, mida paljud sooritada ei suuda. Kummalisel kombel pole ka sellest midagi juhtunud. Kui käes on auastme saamise aeg, siis kirjutatakse igale tolgusele 191 punkti ära – sest läbi kukutada neid ei julgeta. Siis on hea vaadata, kuidas härrad teevad kätekõverdusi nagu ülekaalulised eided ja kõhulihaseid käte abiga. Kui ainuüksi üldfüüsilist testi täie rangusega hindama hakata, siis oleksid nooremleitnandi auastet väärt vaid mõningad siin. Vanemohvitseride auastmest ei saaks isegi rääkida, seal pole vist keegi võimeline seda sooritama, kui lähtuda õigetest kriteeriumidest. /---/ Peale selle tunneb üks ohvitser rõõmu ka inimeste mõnitamisest, kellele meeldib sporti teha. Kord, spordiriided seljas, hakkasin jooksma minema, mispeale tuli mulle vastu ohvitser ja küsis: „Kas oled pede, kas lähed Angelisse või Gastanovkasse?””
Seejärel viskab Kirsberg õhku järgmise süüdistuse: „Omaette probleemiks tuleb pidada ka alkoholismi, mis Mereväe puhul on küll pigem vooruseks, andes karjääri lennule tunduvalt rohkem juurde kui üldfüüsilise testi sooritamine. Kui isandad vastutusele võtta tööajal joomise, lakkumise ja laaberdamise eest, võiks kogu juhtkonna päeva pealt lahti lasta.”  
Kirsberg soovitab kaitseväe personaliosakonnal ka uurida, mitu inimest on taotlenud mereväest üleviimist mõnda teise väeossa ja sellest on keeldutud, mistõttu on pädev kaitseväelane läinud üldse kaitseväest minema.

Lisaks viitab ta, et üks mereväeohvitser organiseerib ülemuste selja taga mereväe personali töölevõtmist erafirmasse AdvanFort, mis tegeleb laevade kaitsmisega piraatide eest. Samuti süüdistab mees mereväe juhtkonda, et see pole suutnud kaadri voolavusega midagi ette võtta. „Tegelikult seda ei soovitagi, sest mida vähem inimesi nende all töötab, seda vähem peab ka ise tööd tegema,” ütleb Kirsberg ja nimetab mereväeohvitsere laiemalt „mitte just kõige targemateks inimesteks”.
Oma osa saab ka kaitseväe peastaap, kes algatas aprillis kampaania selgitamaks välja, mis mereväes lahti on: „Alguses oli selle ümber palju kisa-kära, kuid nüüdseks, aprilli lõpuks on kõik maha rahunenud – järjekordne näide mõttetust tõmblusest, kus asi kiiruga üles puhuti ning paari päeva möödudes unustati.”

Põrutab peale

„Keskmine hobipurjetaja, väikelaevajuhi koolituse läbinud suvaline tsivilist, omab tihtipeale suuremaid teadmisi navigatsioonist kui Mereväe ohvitser. Samuti ei ole neid eksemplare võimalik rakendada maaväelastena, sest neil puudub igasugune taktikaline tase, vastav väljaõpe ning sõjaväelase olemus,” põrutab Kirsberg.
Ainus võimalus, kuidas süsteemi parandada, on tema hinnangul kogu mereväe juhtkond lahti lasta. „Tuleb läbi viia põhjalik juurdlus, kutsudes tunnistajaks ka neid, kes siin enam ei tööta. Juurdluse käigus tuleb välja selgitada kõik siin  toime pandud ametialased kuriteod, võimu kuritarvitamised ja onupojapoliitika. Peale mida siis asjaosalisi ka vastavalt karistada. Tuleb juurutada konkurentsipoliitikat, mille raames kõigile antakse võrdsed võimalused, lähtudes inimeste reaalsetest oskustest ja võimetest, mitte koogutamise oskusest. Tuleb mereväelasi integreerida sõjaväega, et neil vastava organisatsiooni eesmärgist ja funktsioneerimisest arusaam tekiks. Tuleb neid hakata saatma praktikale teistesse väeosadesse,” kirjutab Kirsberg.

Georg Kirsberg: mina kohut ei karda

Saksamaal magistrantuuris õppiv Georg Kirsberg kinnitas eile Eesti Päevalehele, et kuigi ta võimaliku kohtusse kaebamisega arvestanud pole, ta kohut siiski ei karda. „Kui kaebavad, siis kaebavad. Eks ma siis lähen kohtusse ja üritan end kaitsta ja üritan teisi tunnistajaid saada, et nad minu sõnu kinnitaksid. Kui keegi tunnistada ei julge, eks siis tuleb karistust kanda.”
„Eks tema asi ongi nüüd asju kinni mätsida,” kommenteeris Kirsberg kindral Ants Laaneotsa väljaütlemisi. Kirsbergi väitel on kinnimätsimisi mereväes ennegi olnud. „Alustades sellest, et 1998. aastal lasti kai ääres põhja töötav laev Mardus. Seda ei uuritud, mätsiti kinni. Tegelikult pandi pumbad teistpidi tööle ja laev vajus selle tõttu põhja,” ütles ta.
Samale juhtumile on aadressil www.militaar.net viidanud ka Kirsbergiga koos Põliseestlaste liikumises olev Jüri Toomepuu.

Ajakirjanduses põhjendati toona õnnetust sellega, et miinisadamal polnud korralikke lainemurdjaid.
Kirsbergi sõnul on väga kurb, et kuigi ta on mereväes toimuva kohta ettekandeid teinud, ei võtnud keegi midagi ette. „Aga see on terve Eesti riigi üldine viga, et demokraatia on kadunud. Eesti inimestel pole sõnaõigust. Üks klikk istub ja kamandab asju, keegi ei pääse ligi,” nentis ta.
Samal ajal peab Kirsberg väga oluliseks, et tema kirjutises esile toodu uurimisega tegeldaks sügavalt ja süstemaatiliselt. „Praeguse seisuga on merevägi Eesti riigikaitse must auk. Ja tegelikult on kapo selle probleemiga tegelenud. Näiteks mõnda aega enne mind mereväest lahkunud mu heale tuttavale tuli kapo koju külla ja uuris just põhjusi, miks ta mereväest lahkus. Nii et kapo on seda asja varem uurinud, aga pole ilmselt jõudnud mingisugusele seisukohale. Praegu on neil see võimalus, aga kui nad arvavad, et ma olen psühhopaat ja nõdrameelne, siis nad ka praegu ei jõua enam lahenduseni,” nentis ta.
Kaitsepolitsei pressiesindaja Harrys Puusepp viitas, et seadusest tulenevate ülesannete täitmist kontrollib kapo ka mereväe töötajate seas. Seda võib välja lugeda ka kapo kodulehel kättesaadavatest kohtulahendite valikust.

Kaks näidet saab tuua möödunud aastal jõustunud kohtulahenditest. Esimeses neist mõisteti süüdi kaks Eesti mereväe mereväebaasi töötajat: laevaremondisektsiooni ülem kaptenmajor Vladlen Marov ja relvastussektsiooni ülem kaptenmajor Aleksandr Saarse. Marov nõudis ja võttis mitme laevaremondifirma esindajalt kokku 520 000 krooni altkäemaksu Eesti mereväe laevade remondi- ja hooldustööde riigihangetel konkurentsieeliste loomise eest. Lisaks vahendas Marov altkäemaksu andmist Saarsele. Kohus karistas Marovit osaliselt reaalse vangistuse ja Saarset tingimisi vangistusega.

2010. aastal mõisteti süüdi kaks eraisikut, kes püüdsid pärast kaptenmajor Vladlen Marovi teenistusest lahkumist anda pistist ühele teisele Eesti mereväe mereväebaasi ohvitserile päästevahendite hooldus- ja remonditööde lepingute saamise eest. Kohus karistas üht eraisikut tingimisi vangistuse ja teist rahalise karistusega.

Inimesi mustatakse ja laimatakse

Annes Vainamäe
laevastikuohvitseride klubi
juhatuse esimees, kaptenleitnant

Kirja tagumine idee – tuua välja organisatsiooni vead – oli tõesti hea. Selle asemel on mindud aga lihtsama vastupanu teed ja hakatud inimesi mustama, laimama, fabritseerima fakte ning tooma üles mingisugust vana materjali, mis on kaitseväes põhimõtteliselt juba lahendatud – kas pole leitud rikkumisi või on vastavad meetmed ette võetud.
Olen ise ka kunagi olnud väga vihane mees, aga Kirsbergi valitud relv ei ole just kõige kavalam. Asjale on lähenetud täiesti vale nurga alt. Inimeste laimamisega tekitad sa lihtsalt paksu verd ja lõppkokkuvõttes pöördub tähelepanu põhilistest asjadest kõrvale.
See on tõsiselt ebameeldiv kiri. Kindlasti oli tal huvitav seda kirjutada, palang tuli peale, kuid kõige hullem ongi asja juures see, et see on fabritseeritud, tuuakse välja linnalegendid ning fakte pole selles võimalik eristada.

Muidugi on igal organisatsioonil mingisuguseid väikeseid probleeme ja alati saab inimestesse suhtumine olla parem. Merevägi ei erine siin kogu ülejäänud ühiskonnast ning siingi juhtub igasuguseid asju. Kuid antud juhul on vint üle keeratud.
Laevastikuohvitseride klubi, kus me arutame muu hulgas ka erinevaid muresid ja proovime edasi anda üksteise kogemusi, on väga mures, et kirjas mainitud inimesi, kellest osa kuulub meie klubisse, on isiklikult solvatud. 
Vaatame praegu seda materjali koos teistega läbi ja siis otsustame, kas läheme kohtusse. Midagi peab tegema.