TÄISMAHUS: Laari sõnad: „Eesti riigi ründajad lastakse maha, seda garanteerin”

 (497)
TÄISMAHUS: Laari sõnad: „Eesti riigi ründajad lastakse maha, seda garanteerin”
AppleMarkFoto: Rauno Volmar, Eesti Päevaleht

Kaitseminister Mart Laar esines Drambjani intsidendi järel õõvastavate avaldustega.

Kaitseminister Mart Laar esines pärast kaitseministeeriumis toimunud tulistamist, kus tulevahetuse käigus hukkus ministeeriumisse tunginud Karen Drambjan, Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) siselistis uskumatu väljaütlemisega. „Eesti riigi ründajad lastakse maha ja seda garanteerin ma ka edaspidiseks,” kirjutas valitsuse liikmest Laar.
Ööl pärast kaitseministeeriumis toimunud tulistamist käis lisaks uudisteportaalidele vilgas arutelu ka Eesti üliõpilaste seltsi listis. Laar oli õhtul olnud „Aktuaalse kaamera” otse-eetris, kus ta viitas korduvalt sellele, et Drambjan kuulus Vasakparteisse. EÜS-i listis kerkis küsimus, miks Laar seda korduvalt rõhutas, kuna see jätab mulje, et Vasakpartei ja terrorismi vahele võiks tõmmata võrdusmärgi.
Laar kirjutas tõusnud küsimust kommenteerides seltsikaaslastele, et tema meelest ongi Vasakparteisse kuulumine selge märk, mis selgitab, mida Drambjan tahtis: „Kogu kaitseministeeriumit tappa.” Laar viitas ka, et Drambjanil ei läinud see korda, kuigi tal oli selleks piisav hulk varustust kaasas, ent Eesti tegutses kordi paremini kui Norra Utøya saarel toimunud tulistamise ajal ning tegi Drambjani kahjutuks.
Laar soovitas lugeda ka Drambjani peagi avalikkuse ette ilmuvaid manifeste ning seltsikaaslastel seejärel öelda, kas ta pole vene muu ja eriti natsismivastase võitluse tagajärg. „Eesti riigi ründajad lastakse maha ja seda garanteerin ma ka edaspidiseks,” seisis jõuminister Laari kirjas must valgel.
Taasiseseisvumise algusaegade üks väljapaistvamaid poliitikuid Ignar Fjuk ütles, et ühe demokraatliku riigi kaitseministrilt on midagi sellist õõvastav kuulda. Fjuki sõnul oli selline mõtteviis kohane Euroopas ehk sada aastat tagasi, Nõukogude Liidus ehk 60 aastat tagasi. Fjuk viitas, et kaitseminister peab juhtima ametkonda ja hoidma üleval diskussiooni, et tagada efektiivne tsiviilkontroll kaitseväe tegevuse ja kõige selle üle, mis seostub relvadega.
„Selline üleskutse on vastuvõetamatu kõrvalekalle Euroopa õigustraditsioonist ja käsitletav otsese üleskutsena omakohtule, arvete õiendamisele kõige nende ja sellega, mis üksnes ei ole, vaid võib neile ka näida Eesti Vabariigi vaenuliku tegevusena,” leidis Fjuk.
Peaminister Andrus Ansip oli eile puhkusel ega soovinud seetõttu teemat kommenteerida.

Ministri kohus

Loe veel

Laar ise asus enesekaitsele, kurvastades Eesti Päevalehe küsimuste tooni üle. Ta ütles, et ministrina on tal kohus tagada Eesti riigile ka edaspidi kaitse iga tema vastu suunatud rünnaku eest. „Seda ma tõesti garanteerin.” Ühtlasi rõhutas ta, et tegemist on erakirjavahetusega. „Tegemist on ühe akadeemilise organisatsiooni siselistiga, kus toimub vaba mõttevahetus,” ütles Laar.
Fjuki sõnul pole aga vahet, mis erakirjavahetusega on tegemist. „Kas hangitakse Moskvast raha või ähvardatakse siin mahalaskmisega. Kõige sellise vastu peavad vastavad organid huvi tundma,” leidis Fjuk. Ta lisas, et kaitseministri töövahendiks on sõna, olgu verbaalne või ülestähendatud, ükskõik kus see ei ole, kui see puudutab inimeste turvalisust, õiguskorda ja ühiskonna mõistuspärast juhtimist. „Opositsioon peaks huvi tundma, kas taoline n-ö privaatne kirjavahetus on kvalifitseeritav üleskutsena omakohtule.”
Eesti Päevaleht avaldas Laarile kirjalikke küsimusi saates ka lootust, et kaitseminister saab oma kirja üle lugedes aru nende sõnade kohatusest ning võtab need tagasi, kuid seda Laar ei teinud.  
Eesti Päevaleht helistas eile veel mitmetele arvamusliidritele, kes pärast Laari kirja ette lugemist esmalt pikalt vaikisid. Seejärel kõlasid sellised repliigid nagu „oh jumal”, „see ei ole võimalik”, „kurat”. Samal ajal soovisid mitmed neist rohkem aega põhjalike kommentaaride andmiseks ja seetõttu oma nimega veel esineda ei soovinud.
„Selles kirjas pole ühtegi mõttekäiku, mille puhul ei tõuseks juuksed hämmingust püsti. On teatud seisukohad, mille puhul lihtsalt ohkad ega tahagi midagi öelda,” nentis üks ühiskonnas väga lugupeetud arvamusliider. Ning küsis, kas tegemist on ikka tõesti sada protsenti Laari enda tekstiga.
„21. sajandi algul on täiesti tülgastav, kui mingisse, olgugi venemeelsesse erakonda kuulumisest järeldatakse soovi tappa kümneid oma igapäevatööd tegevaid inimesi. Veelgi jäledam on lugeda, et kõrge riigiametniku meelest tulebki kurjategija kohapeal kohtuta maha lasta. Me ei ela hundiseaduste aegu,” ütles teine. Ta tuletas meelde, et pildiskandaali ajal õigustas Laar ennast poisikeseliku meelelaadiga. „Mis võib nüüd olla põhjuseks, kui minister kodurahu hoidmise asemel konflikti õhutab, vahepeal on ju täismeheks saamiseks aega küllalt olnud? Mõtlematus, suutmatus oma rolli ja vastutust tajuda, võimetus mõista, mida demokraatia ning võimude lahusus tähendavad, suu ja sõrmede mõistusest ettejooksmine — kõik on viletsad vastused.”

Emotsioonid lokkavad

Kuid oli ka teisiti arvajaid. Kunagine riigikogu liige, politoloog Ivar Tallo Laari sellises kirjas nii suurt traagikat ei näinud. „Inimesed ütlevad emotsioonide ajel igasuguseid asju välja ja seni, kuni need on lihtsalt emotsioonid, ei tähtsustaks ma seda üle,” ütles Tallo.
Kuigi Laari kirjast jääb mulje, justkui Eestis annaks operatiivtaktikalistes otsustes käske minister, rõhutab Eesti Päevaleht, et nii see kindlasti pole. Kaitsepolitsei, K-komando ega politsei ei langeta otsuseid mitte ühegi poliitiku käsul. Nii oli see ka kaitseministeeriumis toimunud operatsioonil, kus politsei andis Drambjanile tungiva soovituse alla anda ka veel ajal, mil politseinikud ise olid tema tule all. Ka Laar selgitas oma eilses vastuses, et kaitseminister ei anna operatiivseid käske politseinikele.
See pole Laari esimene kummaline käitumine. 2001. aasta alguses tuli avalikuks, kuidas toonane peaminister Mart Laar 1999. aasta mais Võrumaal Nursi baasis Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare pildi pihta tulistas. Alguses Laar valetas avalikkusele, et ta pole seda teinud, kuid lõpuks tunnistas, et siiski tegi. 2001. aasta 9. veebruaril tehtud avalduses palus Laar andeks kõigi käest, keda tulistamisloo juhtum ja selle käsitlus oli  isiklikult puudutanud.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare