TÄISMAHUS: Noored lõpetavad kooli ja lahkuvad kodukandist lõplikult
15 aastat tagasi pidas ühe väikelinna kooliesises pargis lõpuaktust järjekordne lend noori. Palava suvepäikese all oli paarkümmend noormeest ülikondades, milles nad ilmselgelt end kõige paremini ei tundnud, ja samapalju noori neide. Pildid sugulastega, teineteise seltsis, hilisem lõpuõhtu – kõik tähendas ühe eluperioodi lõppu, kuid siis tabas vaevalt kedagi neist mõte, et juba mõne aasta jooksul ei seo suuremat osa neist kodukohaga enam midagi peale lapsepõlvemälestuste või mõne vanema sugulase. Kes on läinud Soome ehitama, kes Egiptuse kuurortidesse, kes pealinna ajakirjanikuks – kodukanti on neist jäänud napp viiendik.
Rahvaloendus näitas karmilt kätte, kui kiirelt väiksemad maakonnad elanikke kaotavad. Ainsana on viimase kümmekonna aastaga suurenenud Tartu ja Tallinna ning nende lähiümbruse rahvaarv. Kõikides teistes maakondades on elanikkond vähenenud pea eranditult vähemalt kümnendiku võrra.
Kaks lõpetajat kodus
Tihemetsa alevik Saarde vallas Pärnumaal oli 2000. aasta rahvaloenduse ajal koduks ligi 900 inimesele. Kohaliku põhikooli direktor Aita Matson on hoidnud enda kooli õpilastel silma peal juba 1985. aastast: kes kuhu õppima läks, kes kus töötab. Eesti Päevalehe palvel võttis Matson maakohtade käekäigu iseloomustamiseks lahti kümme aastat tagasi lõpetanud õpilaste nimekirja ja vaatas, mis neist on saanud. Pilt pole rõõmustav, sest koduvalda on 17 lõpetanust jäänud kaks. „Üks töötab meil elektrikuna, teine on vanemate juures nii-öelda kodune,” sõnab Matson. „Kuus noort töötab välismaal ehk Soomes ja Norras ehitustel, ülejäänud üheksa on Tallinnas või Pärnus.”
Räpina vallas asuvas pika ajalooga Ruusa põhikoolis on viimase kümne aasta jooksul lõpetanutest ette näidata üks õpilane, kes läks suuremasse linna haridust omandama ja siis tuli kodukanti tagasi – sedagi väikse mööndusega. „Üks õpilane õppis Tartu kunstikoolis ja on nüüd õpetaja 20 kilomeetri kaugusel kodukohast, kuid elab ta ikka samas linnas, kus ka töötab,” ütleb kooli direktori Kurmet Karsna.
Ruusa kooli klassid on Tihemetsa omadest väiksemad: kümme aastat tagasi lõpetas 9. klassi kõigest kuus õpilast, kellest on samuti kodukanti edasi jäänud kaks. Neist üks töötab kohalikus puidufirmas, teine on kodune. „Teistest lõpetajatest elab üks Tallinnas, üks Tartus, ühe kohta täpsed andmed puuduvad ja üks on kinnipidamisasutuses,” loetleb Karsna.
„Kodukandis on tööandjateks väikesed puidufirmad, kus töötab nii mehi kui ka naisi. On ka üks suur talunik, kelle juures käivad inimesed tööl, ja mõningad teenindusasutused, kus vähesed inimesed tööd saavad, kuid noorte lahkumine on viimasel ajal üha suurenenud ja kõige tõenäolisemaks lahkumise põhjuseks on tööpuudus.”
Tööpuudus valitseb pea kõikides väikestes kohtades. Läänemaal asuva Martna kooli puhul võib näiteks tuua seitsme aasta eest lõpetanud, kellest kõigest kaks on jäänud kodukanti. Ülejäänud lahkusid Tallinna või ka piiri taha. „Kõik lähevad sealt minema, sest seal pole lihtsalt töökohti,” tunnistab Martnas koolis käinud, ent juba mitu aastat mujal elav noor.
Mida kauem, seda hullem
Ka Tihemetsas pole noortele lihtsalt töökohti pakkuda. „Oodatud on noored, kes ise töökohti looksid, kuid sellega on nii, et nokk kinni, saba lahti,” sõnab Matson.
„Töökoha loomine eeldab olemasolevat taristut, hoonet, algkapitali, tööjõudu ja nii edasi, aga mida rohkem läheb rahvast ära, seda vähem on ka tööjõudu võtta, mida kauem hooned tühjalt seisavad, seda viletsamas olukorras need on.”
Matsoni sõnul seovad lahkunud noori kodukohaga ainult vanemad, kui need veel seal elavad. Neil käiakse külas või veedetakse kodukohas puhkus. Kaugelt pealinnast elanike arvu ja statistikat vaadates muudab olukorra rõõmsamaks ka praegune üüriturg, mis ei luba noortel end tõelisesse elukohta sisse kirjutada. „Nii mõnedki neist on siia sisse kirjutatud, aga üürivad linnas korterit, kuhu nad end sisse ei kirjuta,” tunnistab direktor. „19. sajandil koolitati oma poegi enamasti kas kirikuõpetajaks või arstiks, sest need olid maaoludes ja talupojakultuuris väärikad ametid. 21. sajandi alguse kindlad ametid on ehitaja ja kokk – ehitaja saab Soomes ikka tööd ja ka head palka ning kokk saab vähemalt kõhu täis.”
Ent seejuures möönab Matson, et hoolimata kaugel elamisest on kodukooliga side endiselt armas. „Õpetajate päeval oktoobris, isegi laste jõulu- ja kevadpeol on koju käima tulnud noored meie majas sagedased külalised,” ütleb ta.
